On mitmeid põhjuseid, miks Eestile peaks USA presidendivalimised korda minema. Üks nendest põhjustest eelneb praegusele globaliseerumisevoorule, mida iseloomustab riikidevahelise sõltuvuse kasv.

Tagamaad ulatuvad siinkohal poliitika kui sellise tekkeaegadeni, mil Thukydides, kes oli teatanud sellest, et Melos on ateenalaste poolt hävitatud, märkis, et võimsad saavad alati oma tahtmise, kuid nõrgematel pole muud teha kui uue olukorraga kohaneda.

Seega ärgem lollitagem iseend: USA valimistel pole kaalul küsimus, et kumb kandidaatidest sobib paremini Eesti huve kaitsma. See ei ole kohustus mille nimel McCain ning Obama võistlevad. Küsimus on pigem selles, et kumma võit toob kaasa vähem valulise kohanemise uue olukorraga?

Ükskõik kumb meestest valituks osutub, leiab aset mingisugune muutus. Näiteks võivad globaalse majanduskriisi, Lääne energiasõltuvuse või terrorismi põhjused jääda käsitlemata või neid käsitletakse valesti, nagu eelistab praegune lahkvu vabariiklaste administratsioon. Selles küsimuses on Obama ning McCaini vahel erimeelsusi vähe või üldse mitte.

Siiski on nende esitatud väljavaated „muutuste toojatena“ märksa ambitsioonikamad. Valimiskampaania jooksul muutis McCain oma seisukohti natuke liiga palju, jättes mulje endast kui kõikuvate vaadetega kandidaadist. Obama lubas teise äärmusena „muuta maailma“. Ta pole mitte kunagi täpselt selgitanud selle muudatuse suunda, kuid siiski suutis ta end tervele maailmale muljet avaldada. Miks?

Põhjus võib peituda selles, et aasta väldanud intensiivse valimiskampaania jooksul on Obama juba praeguseks muutnud rohkem kui paljud maailma riigipead seda mitme valitsemisaja jooksul suutnud on. Need muutused pole vaid pealiskaudsed, vaid kõige keerulisemad ning tähtsamad.

Mõelge sellele: hiljuti toimusid USA naaberriigis Kanadas valimised, kus käis hääletamas napilt enam kui 50 protsenti hääleõiguslikust elanikkonnast. Tegemist on globaalse trendiga. USA-s on aga inimesed täna kogunenud valimisjaoskondade uste taha järjekordadesse. Paljud neist on tulnud hääletama esimest korda oma elus.

Paradoksaalselt on selle järsu poliitilise aktiviseerumise taga osaliselt Obama tahtmatus selgitada konkreetselt, mida tema poliitiline tegevuskava ette näeb. Obama sättis end kandidaadiks „puhta lehena“, millele olid ameeriklased kutsutud märkima oma unistusi ning püüdlusi. Nii nad ka käitusid, uskudes Obama juttu selle kohta, et „nad saavad hakkama“.

Järelikult kujutas Obama kampaania endas mitte ühe partei valimisagitatsiooni, vaid laiemat ühiskondlikku liikumist. See efekt muutus veelgi suuremaks Obama parteisisese võitluses Hillary Clintoniga ning demokraatliku erakonnaga üldiselt.

See oli võitlus, millest Obama väljus võidukana, kuid ta ei hävitanud ega ähvardanud hävitada oma vastast. See oli oskuslik samm, mida kahe vahel - kas jääda lojaalseks oma parteile või distantseerida end oma koduerakonna ebapopulaarsest praegusest presidendist - olnud McCain ei suutnud astuda.

Kui lisada eelnevale veel Obama rahulik loomus ning enesekindlus, mis on talle toonud hüüdnime „paanikavaba Obama“, siis näeme sellist poliitikat, mis on tänapäeva maailmas sedavõrd haruldane, et paljud segaduses vaatlejad peavad seda üldse poliitikaväliseks nähtuseks; kas religioosseks messianismiks või meelelahtusäriks.

Obama muudaks maailma vähem must-valgeks

Aga poliitika ei pea võnkuma nüri tehnokraatliku paberimäärimise ning palavikuliselt mõnd kandidaati pähe määriva kampaania vahel. Mitmest küljest on Obama poolt Ameerika ühiskonnaellu tagasi toodud, ning võimalik, et varsti ka maailmaareenile viidav lähenemine, just see ehe poliitika.

Tundub, et Obama poliitika maailmaareenile viimine on küsimus, mis peaks Eestile kõige enam muret valmistama. Nii kaua kuni maailma poliitika on laias laastus erinev USA omast, siis pole kindel, et Obamast inspireeritud poliitka tagasipöördumine võiks või saaks rahvusvaheliselt rakenduda.

Siinkohal oleks mõistlik pöörduda tagasi igasuguse poliitika algusaegadesse. Kui lugeda hoolikalt Thukydidese märkmeid Peloponnesose sõja kohta, siis võib mõista, et ateenalased toetusid oma võimsusele, mis viis esialgu väikese Melose ning hiljem kogu Kreeka maailma hävitamiseni. Ateenalaste jõud ning võimsus kasvas, kuid juhtimisvõime kahanes sama suurel määral. Piir siseriikliku ning välispoliitika vahel polnud väga selge isegi antiigiajastul.

Tänapäeval ei rõhu „globaliseerumine“ mitte ainult suurenevale riikidevahelisele sõltuvusele, vaid ka igasuguste „sise“ ning „välis“ küsimuste interpreteerimisele. Seetõttu tundus McCaini valimisloosung „riik esiteks“ väga aegunud ning ebaadekvaatne isegi sellise karastunud „realisti“ nagu näiteks Zbigniew Brzezinski jaoks.

See on ka põhjus, miks McCain „teab kuidas Venemaaga ümber käia“. Ta uhkustab sellega ning teenib ära ka mõningate eestlaste kiidulaulu. Mis puutub „riik esiteks“ poliitikasse, siis tänane Venemaa, McCain ning mõningad kohalikud toetajad räägivad sama keelt.

Selles keeles rääkides tähendaks loo alguses mainitud Eesti vajadus uute oludega kohaneda näiteks seda, et jätkuks skisofreenilised katsed avaldada hääletult toetust Guantanamo vangilaagrile ning Hodorkovski vangistamise lärmakat hukkamõistmist. See on tegevus, mis jätkab transantlantilise partnerluse lammutamist.

Kui ameeriklased valivad selle keele, mida räägib Obama, siis muutub tõenäoliselt mitte ainult USA, vaid kogu maailm vähem must-valge koht ning seda mitte ainult otseses mõttes.

Selles, loodetavasti nüansirikkamas maailmas, kus dogmaatikutel oleks keerulisem välja tulla oma „väärtuste“ ning „põhimõtetega“ või näidata näpuga pidevalt vahelduvate liikmetega „kurjuse teljele“.

Ülejäänud oleksid kindlamad selles, mida täpselt selles riigis ning kogu maailmas ala hoida tahetakse.

Kas see pole mitte Ameerikale ainuomane tõelise vabariigi hõng, ehe revolutsioon, mida ameeriklased oma parimatel hetkedel tervele maailmale pakuvad kingituseks, mitte „julgeolekugarantii“ tingimuseks?

Kas pole mitte nii, et kodanikuks olemise hindamine ning lojaalsus riigile ei peitu mitte materiaalsetes hüvedes või abstraktsetes „põhimõttetes“, vaid hoopis ühises poliitilises kogemuses, mis on kokku võetud Obama lihtsas hüüdlauses „Jah, me saame hakkama“?