Tallinn, 22.10.2019. Gospeli "Anonüümne igatsus" proov teeninduskoolis. Foto: Jaanus Lensment

Sama, 1999. aasta alguses oli seltskonna tuumik toonud välja uudiste portaali Online.ee. Erinevalt teistest maailma tehnoloogiaettevõtete internetiväravatest, mis valdavalt olid staatilised lingikogud internetis surfamise alustamiseks, asetati portaali keskseks magnetiks uudised, eesmärgiga soodustada inimesi tihedamini internetis käima ning seeläbi kasvatada MicroLink Online’l internetiteenuse müüki.

Suveks oli selge, et sarnase tegevusmudeliga soovitakse tegutseda ka teistes Balti riikides ning miks mitte laiemalt. Seetõttu töötati välja ühtne rahvusvaheliselt sobiv tootenimi Delfi ning alustati tegevust uuel platvormil uudisteportaalide väljatoomiseks Eestis, Lätis ja Leedus.

Tagasi novembri algusse. See, et kõikide ilmuvate uudiste lõppu lisatakse kommentaaride kirjutamise võimalus, oli otsustatud juba mitmed kuud varem. Kommentaaride lisamine kirjutistele oli kahtlemata innovatiivne samm, kuid mitte ainulaadne.

Denveri päevaleht The Rocky Mountain News oli üks esimesi USA väljaandeid, kes napp aasta varem, 1998 aasta lõpus, lisas kommentaarid artiklitega samale leheküljele, kuid sellest Delfi tegijad tollal ei teadnud. Kommentaaride tõelise läbimurdeni maailmameedias kulus veel aastaid. Näiteks selle valdkonna üheks lipulaevaks kerkinud Huffington Post loodi alles 2005. aastal.

Seega polnud kommentaaride mudel end üldsegi mitte õigustanud ning tugevad kõhklused selle toimimises, olid ka põhjuseks, miks seda teemat veel novembri alguses lahati. Tõenäoliselt oli see MicroLinki tehnoloogiahariduse ja BNSi loomisest saadud meediakogemusega juht Allan Martinson, kes juhtis tähelepanu sellele, et internetifoorumites tõmbab osalejaid teemade juurde teema pealkirja järel kuvatav postituste arvu number. Suurem number tekitab huvi, miks see teema inimestele korda läheb. Kõigile oli selge, et peame maksku, mis maksab, arendama Delfi turuletulekuks välja lahenduse, mis loeb artikli järel kirjutatud kommentaaride arvu ja kuvab selle numbri jooksvalt kohe uudise pealkirja järel. Ühiselt jõuti selleni, et paremaks silmatorkamiseks teeme selle numbri ka punaseks.

Delfi portaali esmailmumiseni oli tol hetkel jäänud mõni nädal, kuid seda otsustajad veel ei teadnud, sest plaanide kohaselt pidi Delfi olema väljas enne jõule või halvemal juhul aasta alguses, kui eelkäijal Online.ee portaalil täitunuks esimene aasta.

Siis (umbes 10. novembrist) hakkasid meediaga seotud inimesed saama posti teel arvutiklaviatuuri tükke tähtede kaupa - iga päev üks täht. Alguses tulid kolm w-d, seejärel punkt, seejärel e ja v. Delfikatele sai selgeks, et nende tähtede taga tutvustab end turule tulev konkurentportaal Everyday.com, mille tehnoloogiapoolt tegid hilisemad Skype’i loojad.

Tähtede ilmumistempo järgi arvestati välja konkurendi turuletuleku päev ning tehti oma plaanid ümber, et iga hinna eest olla esimesena turul. Nii kujuneks Delfi sünnipäevaks 23. november 1999.

Tagasi kommentaaride juurde. Ilmselt oli just kommentaaride arvu numbri pealkirja järele panemine selleks, mis eristas Delfit kohe alguses teistest portaalidest nagu XXL, Everyday.com, Mega.ee aga ka ajalehtede veebisaitidest ning osutus oluliseks kommentaaride arvu tekitajaks. Tagantjärele vaadates tabati selle väikese innovatiivse detailiga hästi kommentaariumi käivitusmehanisme. Inimestele meeldis koguneda sinna, kus palju teisi inimesi juba ees oli ja kommentaaride arv oli selge numbriline indikaator, mis näitas, kuhu kasutajate tähelepanu koguneb, mis on huvitavamad teemad ja kus elavamad vestlused.

Portaalide keeles väljendudes oli tulemuseks ka pikenenud sessioonide kestvused, sessiooni jooksul vaadatud lehekülgede suurem arv ja tihenes ühe kasutaja külastuskordade arv st. portaali kasutusnäitajatele mõjusid kommentaarid hästi.

Kommentaariumi algus oli ettevaatlik. Esimestel nädalatel polnud kommenteerijaid kuigi palju. Kui kasutajaskonna poolest päris Delfi eelkäija Online.ee külastajaskonna ning juba alguses oli päevas ligikaudu 20 000 külastajat, siis kommenteerijaid oli pigem sadakond ja ühel artiklil 10-20 kommentaari. Kommentaatorite käitumine oli suhteliselt viisakas ja sarnanes pigem tavaelus käitumisele. Labasusi ja ropendamisi polnud.

Avalikus debatiruumis osalemise võimalusele kohe alguses tormi ei joostud, vaid seda ust avati ikkagi teatud aupaklikkusega. Olid ju vaid vähesed inimesed ühiskonnast harjunud sellega, et nende kirjutatud tekste loevad sajad ja miks mitte tuhanded inimesed. Selle barjääri ületamine oli tol ajal paljudele kindlasti omamoodi kogemuseks - panna suur hulk inimesi sinu kirjutatut arvustama, heaks kiitma, vastu vaidlema. Kahtlemata langetas kommentaarium oluliselt avalikus diskussioonis osalemise lävepakku. See oli olulise muutuse algus, kus varasemaga võrreldes kasvas avalikus suhtluses osalevate inimeste arv ning teisalt kahanes suurte inimhulkade ette paisatud toimetatud tekstide osakaal. Suurem toimetamata tekstide osakaal tähendas aga sisu kvaliteedi langust.

Tagantjärele on lihtne tõdeda, et ei oleks pidanud olema Delfi oraakel nägemaks, et just masside silme ees toimuva debati kvaliteedi langus toob kaasa terava kriitika kommentaariumi aadressil. Ja ei läinudki palju aega mööda, kui toonane välisminister Toomas Hendrik Ilves ühel uue meedia konverentsil oma arrogantsuses lajatas: “Kollektiivse aju asemel oleme saanud peldikuseina!”.

Aga kõigepealt pidid kommentaarid saama oluliseks osaks meie inforuumis. Pakun siinkohal kolm olulist verstaposti, kommentaaride populaarsuse kasvu teekonnal.

Esmalt tuli avastada massiefekt ja number pealkirja järel panna kommentaaride kasuks tööle. Oli üsna loomulik, et kommentaariumi võlusid testisid esialgu paljud majasisesed inimesed. Toimus nö kommentaaride ettesöötmine, uudistele erinevate reageeringute väljapakkumine. See nakatas ja ettesöötmist polnud palju vaja teha, sest kui tekkisid esimesed lood, kus üle 200 kommentaari, siis see käivitas suuremad inimhulgad. Number pealkirja järel tekitas uudishimu, mida on nii paljudel antud teemal öelda ning kui loeti kommentaare ja veenduti, et paljud räägivad kaasa, siis see julgustas ja nakatas uusi liitujaid kommenteerima.

Teiseks oluliseks verstapostiks oli ühe meediamaastiku lipulaeva Hans H. Luige liitumine Delfiga ja comment@delfi loomine. Täiesti pretsedenditu juhtum, kus Ekspress Grupi ja portaali Mega.ee omanik läheb konkurendi juurde tööle. Hansu tollane äride juht Gunnar Kobin ei uskunud piisavalt Luige ideesse kollektiivsest ajust, kus üks hea mõte sünnitab järgmise ning inimesed ise hakkavad vaba arvamuste voolu juhtima ja nii tekivad väärtuslikud tekstid, kuhu on kaasatud paljude tarkus. Aastaid subjektiivselt loodud, kuid objektiivsust taotleva ajakirjanduse võlude ja valudega kokkupuutunud Hansule oli selle visiooni äratestimine niivõrd ahvatlev, et Kobini leige vastuvõtt käivitas Luiges tema kõik-või-mittemidagi-mehe ning ta oli nõus ideed realiseerima kasvõi konkurendi juures. Kuigi Delfil oli juba tollal eesmärkidesse kirjutatud ootus saada suurimaks meediakanaliks Eestis, ei tundunud uue mudeliga alustav portaal traditsioonilistele meediamajadele tõsiseltvõetav konkurent ning Luik maandus 2000 aasta 10. veebruaril koos 5-6-liikmelise kommentaarikeskuse meeskonnaga Delfis. Comment@delfi mehanism oli lihtne: iga päev valiti välja kuni 3 vaidluspotentsiaaliga teemat, millele telliti prominentsed poolt- ja vastuarvamused ja kutsuti lugejad arvamust avaldama. Säravamad arvamused tõsteti ka eraldi lugudena aeg-ajalt esile.

Luige ja tema meeskonna tulek Delfisse oli see tegur, mis pani traditsioonilise meedia ja ühiskonna laiemalt tõsisemalt suhtuma nii kommentaaridesse kui tehnoloogiafirma poolt loodud meediakanalisse tervikuna.

Kolmandaks verstapostiks oli kommenteerimisvõimaluse ühiskonda liitev mõju emotsionaalsete suursündmuste aegu. Portaal oli kiireim oluliste sündmuste kajastaja ja inimesed tulid värskete uudiste kõrval kommentaariumi selleks, et ühiselt oma rõõmu või muret väljendada. Kommentaarium kujunes kohaks, kus tuhanded said hõigata “Elagu Andrus, Kristiina või Erki” või kirjeldada seda, kuidas nemad tajusid 11. septembri terrorirünnakuid USAs. Liitsid nii jagatud mure kui ka rõõm. Suursündmused tõid kohale suured lugejahulgad. Nii olid korraga kümned tuhanded hõikamas ja sajad tuhanded neid hõikeid lugemas. Mõnede jaoks kujunes kommentaaride kirjutamisest suisa sport, tekkis Tour de France’i eeskulujul pelotoni liikumine ning selles tuules sai üks Erki Noole kümnevõistluse lugu kokku ka üle miljoni kommentaari.

Kommentaariumi populaarsuse hiilgeajaks oli 2000ndate esimene kümnend. Sotsiaalmeediat veel polnud, kuid kommentaarid näitasid, et soov suhelda, arvamusi väljendada võhivõõraste inimeste vahel hulgakesi oli olemas. Samuti oli ka kommentaariumis ilminguid, kus inimesed kujundasid välja kindlate artiklite juures kohtumisruumid ja eelistasid pigem suhelda väiksemates kooslustes ja tihedamini. Senikaua kui kommentaariumite haldajad pidasid pikalt aru, kuidas suhtlust reguleerida, milline on anonüümsuse ja identifitseerimise määr, jooksid uued platvormid sotsiaalmeedia näol kommentaariumistest mööda ja lubasid neid uuendusi, mida kommentaariumid ei pakkunud: – oma kontode loomine ja infoseina kujundamine ning kasutajate omavaheline suhtlus. Nii kolis vestluste ja debattide raskuskese ümber sotsiaalmeediasse kus osalejate ring rohkem reguleeritud ja vähem anonüümne. Lisaks üks ilmselt olulisemaid jooni, mille järele arukas vestlus januneb, on sobiva kultuuriruumi võimaldamine.

Sotsiaalmeedia sai sellega hakkama läbi selle, et arvamusteplatsidel on suuremate omandiõigustega peremehed, kes ise suhtluskultuuri reguleerivad, teemasid tõstatavad, nende levikut reguleerivad, sobimatuid eemaldavad. Selline erinevate arvamusplatside olemasolu võimaldab igaühel valida endale sobivaid kohti, kust infot saada ja mõtteid vahetada.

Samas tulemuseks oleme saanud erinevates enda valitud inforuumides elavad ühiskonnakihid, kellel on teiste inforuumide elanikega kokkupuutekohtades teinekord väga raske teisi arvamusi tajuda ja taluda.

Delfi tähistab 20. sünnipäeva 26. nobembril Alexela kontserdisaalis näidendiga "Anonüümne igatsus".