Rahastamise skeemid on nutikad, raha teekond pikk ja jälgimatu. Summad pole väikesed ja kontrolli võimalused kasinad.

Tuleb tuttav ette? Jah, eelnev on kokkuvõte viimastel nädalatel Soomet raputanud skandaalist. Ka Eestis on vastuseta küsimus, kes võitis raudtee tagasiostmisest rohkem – kas maksumaksja või taasriigistamise veduriks olnud erakonnad.

Miks kirjutada erakonna rahastamisest, kui riigikohus on õigusliku vaidluse lõpetanud ning parteide peasekretärid ja aseesimehed jõudnud väljendada oma rahulolu? Põhjus on riigikogus arutusele tulevas õiguskantsleri ettepanekus muuta poliitilist välireklaami keelustav säte. Mäletatavasti palusid 2005. aastal kaks erakonda tunnistada nimetatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks. Olgu mainitud, et see oli ainuke kord, kui riigikogu enamus otsis õiguskantslerilt kaitset vähemuse vastu.

Valimisreklaami keelustamine sellisel kujul on ebaproportsionaalne. Kuid igal juhul on see parem kui tuvastamata allikast pärineva raha voolamine erakonna reklaamimasinasse. Aastaid tagasi riigikogus esinedes rõhutasin, et valimisreklaami piirangute leevendamine on võimalik vaid siis, kui on olemas tegelik ülevaade erakondade rahastamisest. Iga niisuguse vaidluse korral tuleb arvestada ka konkreetset õiguslikku ja poliitilist konteksti. Ehk teisisõnu, valimisreklaami piirangutega seostuvat tuleb arutada koos erakondade rahastamise reeglitega. Mida kesisem on kontroll, seda õigustatumad on valimisreklaamile seatavad piirangud.

Parlamentaarset demokraatiat võib vaadata kui mängu, kus eri poliitilised jõud püüavad võidu edastada oma sõnumit. Kui mõned jõud saavad tänu suuremale rahakotile tõe monopoli, on see mäng läbi, kuigi lihtsameelsele valijale võib jääda mulje, et mäng käib edasi.

Ausate valimiste lahutamatuks eelduseks on selgus valimisraha päritolus. Mida rohkem on raha, seda avaramad võimalused on valijat hullutada ja panustada eelkõige võimu, mitte riigi tulevikku. Järgnevalt mõned ettepanekud, kuidas muuta valimisi ausamaks ning leida väärikamaid ja parimaid otsustajaid.

Võimalusi on mitu. Nädalad tagasi nägin telerist, kuidas Gruusia parlamenti valitud saadikud seisid psühhiaatri ukse taga järjekorras. Selgus, et enne mandaadi saamist peavad kõik läbima narkoproovi ja külastama psühhiaatrit. Sellist kontrolli pean ma Eesti oludes liiga äärmuslikuks.

Külmutada valimiskulutused

Üks võimalus on panna valimiskulutustele ülempiir. Kontrollivõimalus tagatakse erakonna (üksikkandidaadi ja valimisliidu) pangakontode tehingute deklareerimise kaudu kontrolli teostavas organis. Kõik kulutused tehakse selle pangakonto kaudu. Selliselt on reaalajas võimalik kokku lugeda reklaamiks kulutatud kroonid ja sendid. Kui reklaami ostmist pangakontol ei kajastu, siis on seadust rikutud.  

Ettepanekus valimisreklaami piirata ei ole midagi uut. Eri moel on seda arutatud nii Eestis kui ka naabrite juures. Leedus näiteks võttis parlament hiljuti vastu seaduse, mille kohaselt keelatakse valimiskampaania ajal valimisklippide, filmide ja muu seesuguse näitamine. Poliitiline reklaam raadios ja teles võib toimuda vaid diskussioonide ja debattidena ning seda rahastatakse riigieelarvelistest vahenditest keskvalimiskomisjoni kaudu.

Kuidas on võimalike piirangute kooskõla põhiseadusega? Sõnavabadust ja ettevõtlusvabadust riivavaid samme õigustab vajadus vähendada raha osakaalu võimu saavutamisel, tagada kandidaatide võrdsus ja tõsta kampaaniates sisulise väitluse ja seisukohtade tutvustamise osakaalu. Lisaks võimaldab see majandusele raskel ajal külmutada või vähendada erakondadele riigieelarvest tehtavaid eraldisi.

Iga kehtestatud piirang nõuab järelevalvajat. Euroopa Nõukogu (Greco) soovitus on ühene – Eestis puudub sõltumatu erakondade rahastamist kontrolliv organ ja see tuleb luua. Ka siis, kui selle puudumine pole põhiseadusevastane.

Peibutuspartide kõrvaldamine

Kohalikel valimistel kandideerivad ka isikud, kelle ametiga on ühitamatu volikogu liikme staatus. Pean silmas eelkõige ministreid, keda nimetatakse hellitavalt peibutuspartideks. Kas peibutuspardi kasutamise puhul pole mitte tegemist tarbija ehk valija petmisega? Peibutuskaup kaupluse vitriinis tooks kaasa vastutuse. Eelneva võrdlusega ei kutsu ma tarbijakaitseametit valimistel jõulisemalt käituma. Küll tasuks kaaluda keelustada ministril kohalikel valimistel kandideerida. Või kui on soov riigi juhtimise asemel lahendada kohaliku elu küsimusi, tuleb lahkuda ministriametist.

Õigus kandideerida paistab püha ja puutumatu põhiseadusliku õigusena. Keelu panemine on õigustatav teiste põhiseaduslike väärtustega. Esiteks hoiab keeld sarnaselt kautsjoniga ära mittetõsiste kandidaatide – kelleks kohalike valimiste kontekstis ju ministrid on – volikokku pürgimise. Teiseks vähendaks see maksumaksja raha kasutamist erakonna huvides. Kihutuskoosolekule ametiautoga ruttav minister rakendab ju maksumaksja oma valimisvankri ette.

Riigikogu põhiseaduskomisjon võiks kokku panna töögrupi, kes valmistab ette seadusemuudatused. Võimalik on kasutada eelmise riigikogu sahtlitesse jäetud eelnõusid. Kõige enam on vaja aga poliitilist tahet ning selle puudumisel avalikkuse halastamatut ja järjepidevat survet. On lihtne ette kujutada, kellele olemasolev kord sobib ja kes seetõttu valib venitamistaktika. Arutelu riigikogu liikmete palkade külmutamise üle võimaldab avalikkuse õiglustundel küll võidutseda, kuid ei too tulevikus väärikaimaid otsustajaid Toompeale.

Need on vaid mõned võimalused valimiste ausamaks muutmisel. Käesoleva artikli formaat ei võimalda avada kõiki kaasnevaid mõjusid ja omavahelisi seoseid. Valimised pole enam mägede taga. Ainuüksi Palmses avaldatud valimiseesmärke silmas pidades võib aimata massiivset kampaaniat. Et olulised muudatused valimisreeglites jõustuks piisavalt enne valimisi, tuleb hakata kohe tegutsema.