Aga, sõbrad, pidagem korraks hoogu ning mõelgem kaine peaga. Kas see ikka on kõige õigem strateegia ning olukord nii dramaatiline, nagu ta kipub reaktsiooni teravuse põhjal paistma? Võtkem ette näiteks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valimisprogramm ning toogem sealt välja viited fašismi või natsionaalsotsialismi ülistamisele. Jah, populismi seal on, aga pruuni nagu esmapilgul ei märka. Samuti ei jäänud väga vänget silma EKRE valimiskampaaniast või sellest, kuidas erakond on viimastel päevadel Natsi-Saksamaa teemalisi postitusi kommenteeris. Kas tõesti tundub ilmvõimatu see, et mõni erakond võib olla IRList konservatiivsem, aga samas demokraatlik?

Teiseks on oluline meeles pidada, et rünnates EKREt rünnatakse tema valijaid. Selle erakonna toetuse taga on tõsised ühiskondlikud probleemid, mida tuleb mõista ja millega tegeleda. Jah, EKRE pääses riigikokku tänu kooseluseadusele, kuid see oli pigem paljudele n-ö viimane piisk karikasse. Tuleb aru saada, et kunagi sotsioloogide kirjeldatud Teine Eesti on jätkuvalt olemas. Nad on aga pikemat aega võimult kõrvale jäänud või omanäolise esindajata. Vastavalt sellele, kuidas Koonderakond ja seejärel Rahvaliit alla käis, võttis nende hääled üha enam üle Keskerakond. Seejärel tuli aga pronksiöö-ajastu ning suur osa kirjeldatud valijaskonnast valis rahvusküsimuses teise poole kui Edgar Savisaar. Nii kadus suur osa eestikeelsest toetajaskonnast Keskerakonna selja tagant, aga nad ei kadunud ühiskonnast. Neil ei olnud lihtsalt enam kedagi „oma" valida, kuni tänaseni.

EKRE tulemine on muuhulgas sõnum sellest, et riigil tuleb tegeleda rohkem igapäevaselt elu hammasrattaid nägevate inimestega, eelkõige nendega, kes elavad Harjumaalt ja Tartust väljaspool. Neil on vaja tunnet, et riik on „meie poolel". Seega, isegi kui teoorias paistab EKRE edu tingituna vaid kooseluseadusest ning nende tasalülitamisks piisaks eelmainitu tühistamisest, vajab Teine Eesti jätkuvalt „oma parteid" ning mida rohkem Esimese Eesti erakonnad ja eliit EKREt väikeste eksimuste eest avalikult häbistab, seda enam „oma" ta tundub.

Kolmandaks tulebki mõista, et EKRE on äsjastest kriitikanooltest ja vahejuhtumitest õppinud. Nende viimaste päevade kommunikatsioonist käis ka enne Madisoni skandaali läbi refräänina: me ei ole äärmuslased, oleme mõistlikud. Isegi kui skandaali alguses mindi omasid kaitsma, tuli päev hiljem Madisoni postituse, natsismi ja fašismi selge hukkamõist. EKRE tüüpi uhkete meeste erakonna kohta isegi ootamatult alandlik. See näitab, et nad soovivad olla salongikõlbulikud ning juhid teevad hetkel kõik, et kanaliseerida erakond n-ö mõistlikku voolusängi.

Seega, kui jätkata poliitikute minevikufopaade valimisjärgset suureks puhumist, on see just vesi EKRE veskile. Kui Jaak Madison sai oma ligi 2000 häält avansiks, siis praeguseks on need tal juba reaalselt olemas. Samas vaimus ülereageerimise jätkumisel võib mõne aja pärast see number olla edgarsavisaarelikult 20 000. Võimendatud rünnakud mõõdukate pättuste eest on kindlaim viis, kuidas EKRE populaarsust kasvatada.

Jah, see toimuks tõenäoliselt osaliselt Keskerakonna arvelt. Aga kas me tõesti tahame, et pärast Edgar Savisaare taandumist ja Keskerakonna lagunemist või hääbumist võtaks nende koha eestikeelsete valijate seas üle EKRE? Potentsiaali selleks ju on - EKRE kõnetab juba kõige veenvamalt inimesi meie poliitika uuel kuumal jõujoonel: väärtusliberalism versus väärtuskonservatism (kooseluseadus jms). Kuid Eestis kattub see joon suurel määral telgedega linn-maa, rikas-vaene jne. Seega, kui kaardid õigesti mängida, on neil võimalik saavutada palju. Pealegi, kui Keskerakonnal oli vaid üks suur pea, siis EKRE on omamoodi hüdra - võtad ühe Helme maha, kasvab teine asemele.

Seega, olgem valvsad, aga andkem EKRE-le võimalus näidata oma normaalset palet ning ärgem laskem neil muutuda uueks Keskerakonnaks. Vähemalt seni, kuni Ärkamine hoitakse sinine, mitte pruun.

Jaga
Kommentaarid