Sisekaitseakadeemia uue hoone võidutöö Foto: Ilmar Saabas

Esimene väide on minu arvates eriti oluline piiratud valikuvõimalustega väikeriigis ning puudutab väga valusalt neid valdkondi-elukutseid, kus eestikeelne õpe on professiooni arengu vältimatu aluseeldus (näiteks sisejulgeolek). Teine väide on pigem üldine ning puudutab igaühe võimalusi pealtnäha kõrvaliste igapäevaste pisiasjade kohendamise kaudu pigistada endast ja ümbritsevast välja maksimaalne võimalik.

Näiteks kooliaasta alguses olen tudengitelt uurinud, kui suur on nende lugemiskiirus - mitu sõna minutis nad keskmiselt loevad? Siiani ei ole ükski veel märku andnud, et ta sellele mõelnud oleks. Või kui uurida, et millal nad viimati lugemist õppisid, siis on vastuseks tõdemus, et ainult ühel korral - siis kui lugema õppisid.

Võiks ju küsida, et miks see tähtis on? Käima ju õpime ka vaid üks kord. Tõsi, aga kui tahame joosta ja kiiresti või kaua joosta, siis pelgalt käimisoskusest ei piisa. Võime ju ette kujutada, et kui keskmine lugemiskiirus on nt 240 sõna minutis, siis millise kvalitatiivse eelise annab see inimesele, kes tõstab lugemiskiirust nt 15-25%. See on aga täiesti võimalik ning pessimistide entusiasmi vaigistamiseks märgin, et lugemiskiiruse tõustes ei pruugi väheneda teksti mõistmine, vaid hoopis suureneda. Kuid see on kõik üks teine jutt ning käesolevas vaid sissejuhatavaks näiteks “pisiasjast”, mis võib suurele asjale - kvaliteedile! - märkimisväärse tõuke anda.

Küsimus on mõtteviisis. Professionaal ei ole see, kes on “kodus” ainult ühes kitsas teemas või valdkonnas, vaid see kes kannab professionaalset mõtteviisi, st on loonud ja otsib pidevalt võimalusi põhihuvialaga seonduvate tingimuste (=konteksti) muutmiseks selliselt, et need toetavad põhieesmärki ja elukvaliteeti tervikuna. Tähelepanu näiteks magamisele, toitumisele või lugemiskiirusele võib anda pisutki hõlpu ja suurendada eduvõimalusi kiirenevas ajas ja suureneva infotulvaga maailmas.

Õigustus või seletus?

Riiklikule taasiseseisvumisele järgnev periood on olnud tormiline ning on keeruline välja tuua mõnd rahulikumat perioodi, ikka on olnud tunne, et ree peal püsimiseks tuleb kogu aeg kergelt sörkida, jalutamisest pole juttugi. Kui aga pidevalt on kiire, siis kust võtta aega kvalitatiivsete muutustega ja arenguga tegelemiseks - kogu aeg tuleb ju “päris tööd” teha! Kust peaks leidma aega õppimiseks ja lugemiseks-kirjutamiseks? Olgu, indiviidi tasand annab võimaluse emotsioonide kruvimiseks ning see ei ole hea eeltingimus ratsionaalseks arutluseks.

Kuid tõuseme astme võrra kõrgemale, organisatsiooni tasandile. Näiteks politsei, kui sisejulgeoleku ja turvalisuse väljal keskne organisatsioon Eestis, on samuti teinud läbi märkimisväärse muutumise paljudes aspektides alates välisest visuaalist ja tehnilisest baasist kuni organisatsiooni kujunduse ja töötajate moraali ning eetika küsimusteni. Nii tundubki olevat õigustatud pidev kiirustamine ning asjakohane väide, et ei ole aega ja väga palju tähtsaid asju on tarvis kogu aeg teha. Aga kas see tunne on adekvaatne? Kuidas seda hinnata?

Veel kaugemale minnes võiks küsida, kas “kiire” on (politsei)organisatsiooni omadus või selle käitumist iseloomustav (hetkeline) tunnus? Näiteks kui soovime teada, kuidas mingi mehhanism töötab, siis uurime selle detaile, kuid kui soovime teada, millega üldse tegemist on, siis tuleb see asetada teiste “asjade” konteksti.

Nii on ka organisatsioonidega, sh politseiga. Kui soovime teada, kuidas politsei töötab, siis uurime selle erinevaid detaile (üksused jms), kuid kui soovime teada, mis politseiorganisatsioon on, siis tuleb ta panna teiste organisatsioonide konteksti. Politsei näitega jätkates võib öelda, et ei piisa sellest, et me ütleme iseenda kohta, et meil on kiire ja palju tegemist.

Selle üle otsustamiseks tuleb Eesti politseid vaadelda teiste riikide politseiorganisatsioonide kontekstis. Tegemata süvaanalüüsi ning lähtudes vaid erinevate Euroopa riikide turvalisuse olukorda iseloomustavast igapäevastest meediakajastusest, mis toob meieni probleemistiku näiteks terrorismist, migratsioonist, avalikest rahutustest ja vägivallast, võib ilmselt öelda, et Eesti on üks väike, rahulik ja väga turvaline riik. Ja ilmselt ei ole meil sellise hinnangu vastu midagi, sest ka siin elades võib öelda, et meil on tõesti päris rahulik ja turvaline, võrreldes nii mõnegi teise Euroopa riigiga.

Kui see on nii, siis peaks meil ju võrreldes teistega olema ka rohkem aega (=võimalusi) tegeleda iseendaga, tegeleda kvalitatiivsete küsimustega selleks, et meil oleks mingigi lootus turvalisuse seisundi kõrgetasemelisele hindamisele ning ümbritsevate ohtudega peamiselt tegelevate sisejulgeolekuorganisatsioonide kõrgkvaliteetsele tööle. Siinjuures rõhutan, et ma ei väida, et tänane analüüsi- või töökvaliteet sisejulgeoleku valdkonnas on hea või halb - see küsimus jääb praeguse artikli ulatusest välja. Juhin tähelepanu kvaliteeti mõjutavale kontekstile ja selle kujundamise võimalustele.

Küll aga võib kirjeldatud aspektidest lähtudes väita, et Eestis on võrreldes turvalisuse tähenduses ebastabiilsemate riikidega keeruline leida õigustust kvalitatiivsete küsimustega mittetegelemiseks. Ma ei väida ka seda, et kvaliteediga üldse ei tegeleta, vaid seda et kontekstuaalselt on siin erinevaid varjundeid ning just üldiseks kvalitatiivseks kasvuks soodsate tingimuste loomine on selle kirjutise aines.

Pole kahtlust, et kõrge kvaliteedi üheks põhialuseks on teadmised ning isegi kui hariduse alatähtsustamiseks võib seletusi leida kuhjaga – ei ole aega! –, siis õigustusi mitte.

Pannkoogiretsept ilma piima, suhkru, muna ja jahuta.

Palusin tudengitel kirjeldada, kuidas nad kirjeldaksid lapsele pannkoogi retsepti nii, et ei kasuta sõnu piim, suhkur, munad ja jahu. See pealtnäha lihtne ülesanne - pannkoogiretsept, mis see siis ära ei ole! - osutus üllatuslikult keeruliseks. Aga miks? Sest millegi spetsiifilise kirjeldamine - rääkimata mõistmisest ja mõtestamisest! - ilma täpse sõnavarata on võimatu. Kui me ei tunne sõnu (=termineid) muna, suhkur, piim ja jahu, siis on väga raske pannkoogiretseptist isegi mõelda.

Nii on ka organisatsiooni ja erinevate professioonidega. Kui me ei tunne spetsiifilist organisatsiooni või elukutset puudutavat terminoloogiat, ei ole võimalik organisatsioonist mõelda; kui me ei tunne politseiterminoloogiat (nt strateegiaid ja mudeleid), siis on politseist raske mõelda, rääkimata selle käitumise adekvaatsest mõtestamisest. Strateegilise juhtimise guru H. Mintzberg on mitmel pool[1] erinevas sõnastuses öelnud, et organisatsioon ilma strateegiata on kui inimene ilma iseloomuta - sellisest on keeruline üldse rääkida. Strateegia on siin ainult näide, kuid meil ei ole vaja minna kaugemale pannkoogiretseptist - terminoloogiat valdamata ei saa keegi aru millest jutt.

Sisejulgeoleku valdkond on oma erinevate tegevusväljadega (nt kuritegevus, õnnetused, majandusturvalisus, jms) üsna spetsiifiline ning seepärast, nii nagu iga teise valdkonna erinevate elukutsete esindajad, nõuab spetsiifilist ettevalmistust.

Eestis on sisejulgeoleku valdkonna üldine koolituspüramiid üsna hästi korraldatud - on kutseharidus, on rakenduskõrgharidus ja magistriprogramm. Selline ülesehitus toetab nö valdkonnasisest karjääri, mis on hästi oluline nii stabiilsuse, järjepidevuse kui oma sisemise võrgustatuse tähenduses. Ma siiski loodan, et meie sisejulgeoleku valdkonnas peamist vastutust kandvad organisatsioonid on avatud personalipoliitikaga ja loovad võimalusi sisenemiseks ka väljastpoolt valdkonnasisest haridusredelit, sest teisiti on keeruline tagada arenguvõimelist (= erinevaid vaatenurki esindavat) organisatsiooni. Juhtimises on tuntud põhimõte, et kui juhtkonnas on kaks kolleegi, kes mõtlevad pikka aega ühtmoodi, siis on üks neist ülearune.

Eestis sisekaitselist haridust pakkuva Sisekaitseakadeemia väljakutseks on lisaks nö põhiharidusele pakkuda just seda spetsiifilist täiendust neile, kes liituvad valdkonnaga kõrvalt. Ja nüüd tõusetubki selle artikli ja arvan, et sisejulgeoleku valdkonna näitel kogu avaliku sektori arengu võtmeküsimus - kust tulevad need professionaalid, kes hakkavad teisi õpetama?

Olgu, kutseõppe valdkonna saame siit arutelust ehk kõrvale jätta, sest praktilise õppe tasemele on organisatsioonidest võimalik kvaliteetset õppejõudu võimalik leida. Teatud osas ka rakenduskõrghariduse õppes, mõnes väga praktilises valdkonnas. Kuid sellest ei piisa.

Kust peaks tulema sisejulgeoleku valdkonna dotsendid ja professorid, st need, kes moodustaksid selle tuumiku, kes arendab valdkonda just Eesti huvisid silmas pidades; kes ei piirdu vaid refereerimisega, vaid on oma valdkonnas rahvusvahelisel tasemel kaasarääkijad? Jah, Sisekaitseakadeemia ei ole teadusülikool ning akadeemilises töös tulebki koostööd teha nii Eesti kui teiste riikide ülikoolidega, kuid see ei ole selles artiklis peamine. Vastust selle artikli põhiküsimusele saame otsida sõnast “tippjuht”. Täpsemal, mida tähistab selle liitsõna esimene sõna “tipp”?

Mida tähendab “tipp”(juht)?

Areng nii kitsas valdkonnas kui seda on sisejulgeolek, nii väikeses riigis kui Eesti, sõltub väga paljudest detailidest. Üheks “detailiks” on professionaalsete teadmiste arenguks sooduskeskkonna loomine. Viimane veerandsada on näidanud, et Eesti ülikoolide erinevatelt erialadelt sisejulgeoleku valdkonna akadeemilisse sfääri suurt tungi märgata ei ole. Pigem on siin tegemist ühesuunalise liiklusega, kus akadeemiliste huvidega sisejulgeoleku valdkonna töötajad on lahkunud teistesse ülikoolidesse ning nende uurimishuvid on järjest enam mujale suunatud. Samuti ei ole vist päris adekvaatne loota, et mõni doktorikraadiga võõrriigi ekspert võtab nõuks eesti keele ära õppida ning siin eesti keeles koolitama hakata.

Muidugi tuleb väliseksperte tuua ja kaasata, kuid õpingute põhikoormus on ikka eesti keeles ja see on meie eeliseks aga ka piiranguks. Ma ei ole sugugi pessimistlik eestikeelse õppe võimaluste osas, kuid sellisel juhul tuleb kujundada süsteem, mis annaks lootust ja ergutaks sisejulgeoleku valdkonna töötajate huvi oma haridustaseme tõstmiseks.

Karjääriredel on avalikus teenistuses üheks praktiliseks vahendiks, mille kaudu muudatusi esile kutsuda. See ei ole ju uudiseks. Kui aga vaadata hariduse vaatepunktist selle redeli tipu suunas, siis tekib mitmeid küsimusi. Jätkates sisejulgeoleku valdkonna näitel võib igaüks vaadata, millised on miinimumnõuded sisejulgeoleku valdkonna organisatsioonide tippjuhtimiseks. Nii näiteks peab “Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoril, Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitjal ja prefektil ning Kaitsepolitseiameti peadirektoril […] olema magistrikraad või sellega võrdsustatud kvalifikatsioon[2]”; “Päästepeadirektor ja päästedirektor peavad omama magistrikraadi või sellega võrdsustatud kvalifikatsiooni.[3]”, jne.

Millegipärast ei ole nendes valdkondades peetud vajalikuks (vertikaalse) karjääri tippudelt eeldada doktorikraadi. Ma ei arva, et kõik tippjuhid peavad olema doktorikraadiga, kuid võib üsna kindlalt väita, et magistritasemega piirdumine tippjuhtide haridusnõuetes raamistatakse suuresti mitte ainult võimalik kvalitatiivne tippjuhtimise tase, vaid kogu konkreetse valdkonna professionaalse arengu võimekus. Aga mitte ainult. Ei ole ju harvad juhud, kui ametit vahetav tippjuht sobiks hästi ning ta soovib isegi asuda õppejõuks, kuid vaatamata oma äsjasele “tipu” staatusele, ei kvalifitseeru muule positsioonile kui lektoriks, harva sedagi, sest publikatsioone ei ole.

Õppejõutöö oleks muidu vägagi huvitav ja köitev, kuid õppejõu hierarhia madalamatel positsioonidel on töötasus tagasilangus tohutu. Lisaks on hierarhilises kultuuris paljudel raske alla neelata “kukkumist” karjääriredelid, sest lektor ei ole mõnede arvates piisavalt auväärne. Viimane on ekslik arvamus, sest kuuludes küll haridusmaastikul omaette hierarhilisse karjäärisüsteemi, on tegemist ikka eeskätt õpetlasega, kelle väärtust mõõdetakse teadmiste, mitte pagunite järgi.

Sisu ja vormi vastuolu.

Nendel, kes erinevate haridustasemete kohta ütlevad, et see on ju ainult paber, mis ei näita iseenesest veel midagi; või et madalad haridusnõuded ei keela ju doktoritel kandideerida, võib osaliselt õigus olla. Ilmselt tunneme kõik mõnd inimest, kes on küll “mitmekordse” kõrgharidusega, kuid jätab oskuslikult mulje, et talle ei ole õpingute käigus suurt midagi külge jäänud. Samuti on osaliselt õigus nendel, kes ütlevad, et madalad nõuded ise ju ei ole takistuseks. Viimase kinnituseks on KAPO doktorikraadiga peadirektor Arnold Sinisalu. Mõlemad näited on siiski erandid.

Kui jutt tippjuhtide haridustasemest konkreetse professiooni arengu ühe garandina ei tundu veenev ja väide tunnistusest, kui lihtsalt paberist tundub asjakohasem, oleks viimane aeg mõelda sellele, mida erinev haridustase peaks sisuliselt tähendama. Kõrghariduse esimese astme õppe (rakenduskõrghariduse ja bakalaureuseõppe) eesmärgiks on kindlal kutsealal töötamise või üldhariduslike teadmiste süvendamine. Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehelt[4] võib lugeda, et magistriõppe “kestel süvendatakse erialateadmisi ja –oskusi ning omandatakse vajalikke teadmisi ja oskusi iseseisvaks tööks ja doktoriõppes õpingute jätkamiseks” ning doktoriõppe “eesmärgiks on iseseisvaks teadus-, arendus- või kutsealaseks loometööks vajalike teadmiste ja oskuste omandamine.” Sellega on üsna ühemõtteliselt nähtavaks tehtud need võimalused, mida on põhjust oodata erineva haridustasemega inimestelt ning kui tegelikkus pakub meile meeldivaid üllatusi - näiteks keegi teab või teeb midagi, mida ta formaalselt justkui ei peaks teadma või oskama -, ei ole riigivalitsemist või organisatsioonide juhtimist mõistlik üles ehitada niisugusele lootusele. See oleks lausa vastutustundetu.

Võimalik, et haridustaseme vajalikkuse küsimust aitab kergemini mõtestada ka retoorika. On ju sisuliselt vähetähtis, millist formaalset kriteeriumi nõuab mõni normatiivakt, sest tegeliku vajaduse määrab hoopis keskkond. Ja mulle tundub, et sisejulgeoleku valdkonnas ootab (turvalisus)keskkond vähemalt tippjuhtimise tasandil üsna ühemõtteliselt iseseisva arendus- ja loometöö oskust ning magistriõpingutega antud oskused iseseisvaks tööks ei pruugi olla piisavad.

Erinevate positsioonide täitmiseks soovitatav doktorikraad oleks lisaks õpimotivaatoriks olemisele ka abiliseks personalitöös. Valikuprotseduuril oleks ju huvitav kuulata, kuidas kõrgeima haridustasemenõudega positsioonile kandideeriv esimese astme kõrgharidusega kandidaat enda võimekust selgitab, sest avalikkusele võib selline soov tunduda lihtsalt häbematusena.

[1] Vt nt Mintzberg, H. (1987). The strategy concept II: another look at why organizations need strategies. California management review, 30(1), 25-32.

[2] https://www.riigiteataja.ee/akt/122032016005

[3] https://www.riigiteataja.ee/akt/109122016006

[4] https://www.hm.ee/et/tegevused/korgharidus