Mille poolest on siis möödunud Reinsalu skandaal erinev? Umbusaldusi avaldatakse ministritele ikka. See, et rahulolematud kodanikud sotsiaalmeedias millegi peale pahased on, pole enam erand, vaid sotsiaalmeedia lahutamatu osa. Kui pole mõnda põnevat teemat, mille üle kakelda, on sotsiaalmeedia kasutajad rahulolematud, sest päev on igav.

Mida siis tähendab see, kui lehes kirjutatakse, et mingite erakondade suhted on veel halvenenud või keegi on mingi poliitiku peale pahane? Kõigepealt tuleb arvestada, et see emotsioon kestab järgmise sotsiaalmeediatormini. Järgmine kord võib keegi teine olla tormi keskmes ja siis on praegune torm unustatud.

Teiseks tuleb aru saada, et koalitsioonivalitsus pole päris sama mis sõprade saunaklubi. Koalitsioonivalitsus on alati täis konflikte, mistõttu koalitsioonid tekivad selle järgi, kus on kõige vähem konfliktikohtasid. Konflikt on aga sinna sisse kirjutatud.

Sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased võivad arvata Urmas Reinsalust mida iganes, seni, kuni silmapiiril ei paista ahvatlevamat koalitsiooni, pole neil muud valikut kui Reinsaluga leppida.

Reformierakond on endiselt väga ebapopulaarne, pealegi pole neil praegu välja käia õiget peaministrikandidaati ka siis, kui keegi neile võimu pakuks. Koalitsioon Keskerakonna, sotside ja Vabaerakonnaga omaks riigikogus vaid 50 häält. Lisahääle saaks võibolla Margus Tsahknalt, aga ikkagi sõltuks see valitsus Hannes Hansost, Olga Ivanovast, Oudekki Loonest, Heimar Lenkist ja teistest, kellest igaüks võib selle valitsuse kukutada ja kellest igaüks tahab oma, tihti väga kallist asja saada. Sellise koalitsiooni korral läheks Jüri Ratas valimispäevaks halliks.

Palju stabiilsema koalitsiooni saaks, kui Vabaerakonnale lisaks kutsuda valitsusse ka EKRE. Sel juhul peaksid sotsid sööma oma sõnu selle kohta, et EKRE-ga koalitsiooni ei tehta. Natuke tõenäolisem oleks aga, et hoopis sotsid peaksid kolima opositsiooni ning valitsuses jätkaksid Keskerakond, IRL, EKRE ja Vabaerakond.

Poliitikaga tegelevad inimesed pole rumalad, nad suudavad ennustada, millised on nende tegude tõenäolised tagajärjed. Valitsust lõhutakse vaid siis, kui on plaan, kuidas sellest võita.

Praegune valitsus pole sugugi esimene, mille kohta räägitakse, et suhted võimupoliitikute vahel on kehvad. Sama oli tõsi Taavi Rõivase viimase valitsuse kohta, mille liikmed jooksid Rõivase juurest esimesel võimalusel minema, sest kartsid, et kui nemad ei hülga Reformierakonda, teeb Reformierakond ise Keskerakonnaga valitsuse. Rõivasele eelnenud Andrus Ansipi ajal olid Ansipi suhted majandusminister Juhan Partsiga väga jahedad, aga ometi töötasid nad samas valitsuses koos seitse aastat.

Praegune valitsus ei peagi valimisteni jäänud aasta jooksul enam midagi uut tegema, piisab sellest, et nad tegelevad juba äratehtud asjade korraliku elluviimisega. Samuti on neile oluline ära oodata tulumaksureformi muutuse viljad.

Tulumaksureformi suhtes teevad kurja häält inimesed, kes kaotavad, aga neid on oluliselt vähem kui võitjaid, kes on tasa. Valitsuspoliitikutel on vaja vaid natuke aega oodata, kuni enamik reformist võitjaid saavad aru, et nad saavad tõesti iga kuu rohkem raha kätte.

Poliitikud tunnevad meedia toimimisreegleid hästi ja teavad, millal pahaseid juhtkirjasid ja mürgiseid pealkirjasid eirata. Nad teavad, et enamik inimesi saab rohkem raha kätte ja need inimesed pole valmis enam sellest rahast loobuma, mistõttu kõik erakonnad, kaasa arvatud Reformierakond, surutakse positsiooni, kus nad ei saa madalapalgaliste maksuvabastust tagasi võtta. Seetõttu on meedia kriitika neile nagu kärbeste sumin kõrvus.

Sotsiaalmeediaga on teisiti. Selle toimimist poliitikud veel ei tunne, mistõttu väikesel grupil inimestel, kes tegutsevad koordineeritult, on kerge jätta muljet suurest rahvaliikumisest. Sotsiaaldemokraatide suur viga Reinsalu asjas polnud mitte see, et nad teda ei umbusaldanud, vaid see, et nad üldse uskusid, et on suur avalikkuse surve tema umbusaldamiseks. Tegelikult seda survet polnud, oli vaid väikese grupi inimeste tekitatud pettekujutus massilisest liikumisest.