Kuidas kedagi, aga mind (oma 65-aastase poliitika jälgimise staaži juures) võttis see suvi taas muigama, kui pärast Brexiti ja enne Trumpi võitu jõudsid Eestissegi arvutused sellest, et näete - Brexiti pooldajad valetasid 333 korda ja vastased ei kordagi, aga Trump valetas 721 korda ja Clinton kõigest 69 korda. Ehk siis - suure arvu (enda arust) soliidsete inimeste n.ö. valesti- ehk altminek suures poliitikas leidis tõestamist teise klassi liitmis-lahutamistehingutega! Oleme selle bakalaureuse taseme kõrghariduseks kuulutamisega Euroopas ikka kaugele jõudnud küll!

Arvude saatematerjaliks oli teavitus, et elame maailmas, kus valijatele ei mõju enam tõde ja faktid, vaid valik tehakse emotsioonide põhjal ehk siis elame tõe- või faktijärgses ühiskonnas (post-truth society). Sedapsi tõdedes jääb fookusest välja see, kas „tõeks“ kuulutatu ise oli ikka „tõde“ või kas fakt ikka peegeldas piisavalt protsessi, mille osaks ta paratamatult oli!?

Olen siis-seal kirjutanud, et juba mõnda aega olnuks targem lähtuda sellest, mida tunnistas Ungari peaminister Gyurcsany 2006.aastal – „me valetasime hommikul, lõunal ja õhtul“. Muidugi ei usu keegi 24-tunnilisi valetamispäevi, ent nõustumine sellega, et valetan 2-3 või isegi 10 minutit päevas oleks poliitikud ammu rahvale lähemale toonud. Rääkimata sellest, et kinniste nõupidamiste asemel (kus see Gyurcsany valetamisjutt kõlas) oleks poliitikuil vaja hoopis otsekohtumisi rahvaga ja võimaluste loomine rahva arvamuste arvestamiseks ehk otsedemokraatia tagamine.

Elik – kõik oli küll mitu aastat selge, ent kuna midagi ei muudetud, läks tulenevalt USA valimistsüklile nii, et otsustav pauk-märguanne – „Muutused on möödapääsmatud!“ kõlas just seal, Lääne ühiskonna tipus ja aastal 2016. Kuigi kõik algas Euroopas, läheb nüüd lahti uute trumpide tulek, sest „protsess on käima läinud“, nagu armastas öelda Mihhail Gorbatšov, kui üritas selgeks teha perestroika tagasipööramatust.

Just Brexiti läbiminek ja Trumpi valimine, kui näited pikka aega viljeldud ja näiliselt eduka, mõistusliku jne. poliitika krahhist, mille aktsepteerimine osutus eriti valusaks (õnneks!) just USAs, andsidki 2016.aastal tema näo. See aga tähendab, et 2017.aastast saab uue ja suurelt mõtlemise aasta, sest teatud asjadest ja ettekujutustest tuleb lihtsalt lahti öelda. Ehk neid kardinaalselt uuendada või sootuks uued lahendid leida. Või ka mõne mõiste õige sisu juurde tagasi pöörduda.

Parimaks näiteks viimases on „solidaarsus“, sest pole vist ühtegi Euroopa Liidu dokumenti või kogunemist, kus see sõna ei kõlaks. See, et õilsa sõnumiga sõnast on juba mõnda aega saanud mõnedele poliitikutele pime tööriist, näitas kenasti kätte august 2015, mil üks Põhja-Euroopa riigijuht teatas, et võtab vastu miljoni sooja mere äärset pagulast, kes selle kutse peale kõiki riigipiire maha tallates teele asusid.

Ainuotsusest ehmunud riikide valitsustele aga tuletati kärmelt meelde, et tulijaid tuleb solidaarselt vastu võtta. Nagu järgnev näitas, polnud rahva enamus pea kusagil nõus niisuguse valitsemisviisiga ja just õigus ise langetada põhimõttelisi otsuseid oma riigis vormuski Brexitiks Inglismaal ja jäi peale mitmes riigis toimunud rahvahääletustel.

Kindlasti mäletatakse ka erilist solidaarsuspuhangut Prantsusmaa suhtes, kui jaanuaris 2015 rünnati sealse ajalehe toimetust ja sai suurmoeks kuulutada „Olen ka Charlie Hebdo.“ Toonasele tapatööle lisandus selgi aastal mitu uut sama verist, kuid ei mingeid erilisi solidaarsusmarsse enam ja kordades vähem samastumist „Ka mina olen…“. Lihtsalt juhtus see, et miljonid inimesed teadvustasid endale – tänu tegelikult tänaval toimuvale - olemise sõjas, mida põhiliselt peetakse küll Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, ent mille vastaspool on piisavalt võimekas, et sõdida rindeid kasutades ja terrorirühmi vaenlase tagalasse ehk siis Euroopasse saates. Atlandi-ülene ametlik kõnepruuk eelistab jätkuvalt rääkida (nende) sõdadest Iraagis, Süürias, Afganistanis, kodusõdadest kümnes Aafrika ja Araabia riigis, ent Euroopas käib üksnes sõda terroristidega. Ehkki iga tapatöö järel võtab ISIS (kalifaat) vastutuse endale ja ilmneb, et teo kordasaatja(d) on eelnevalt vandunud truudust kaliifile. Vaid ametist lahkunud Prantsuse peaminister Valls (pärast Pariisi teist veresauna) ja Saarimaa siseminister Buillion (pärast Berliini jõuluturu veresauna) väitsid, et Prantsusmaa ja Saksamaa on sõjas. Muu ladvik vaikib selles osas jonnakalt, sest nõustumine sõjas olemisega tähendab ka ütlemist – kes kodus vastava otsuse tegi ja miks!?

Karta on, et algav 2017.aasta ei muuda tarkust „nemad peavad sõda, aga meie võitleme terroristidega“, sest tapatalgute peatandriks saanud Süürias sünnib seis, mida vaid kohalikud jagavad. Teadu alustas Venemaa seal sõdimist lootuses, et talle andestatakse Krimmi okupeerimine ja Ida-Ukraina ning ta võetakse ISISe vastasesse koalitsiooni. Lootusetu ettevõtmine tuli vähemalt väljapaistva võiduga lõpetada ja nii sündiski Aleppo tragöödia, sest kohalike elu palgasõdureid ja välisvägesid täis riigis ei maksa midagi. Lahenduseks sai „külma sõja“ aegsete kodusõdade lõpetamises kasutatud võte – allajääv vaenupool suunatakse „turvatsoonidesse“. Süüria eripäraks Nicaraguast, Kolumbiast, Angoolast on aga see, et n.ö. kolmanda poole ehk siis ISILi, Al-Qaeda, An-Nusra jne. liikmeid tapetakse (= neutraliseeritakse) jätkuvalt edasi. Ehk siis vaherahu ja püsitapmine korraga! Olukorra teeb veelgi keerulisemaks vaid Venemaa, Türgi ja Iraani osalus alusleppe juures, kes väidetavalt määratlesid ka oma mõjupiirkonnad. Reaalsus on aga selles, et samades paikades tahavad katust ja päikest saada ka Saudi-Araabia, Qatari, Iraagi jt. rahastatud seltskonnad, kellede liikvele minek hetkel sõltub peremehevahetusest Valges Majas ehk siis paljuloodetud muudatustest USA välispoliitikas.

Ruttan kohe väitma, et vaatamata kõmulistele lubadustele muudab Trump tegelikult vähe USA poliitikat Lähis-Idas. Põhjus lihtne – kardetakse läbi kõrbeda, nagu see sündis Jimmy Carteriga Iraanis. (Mis sest, et liivatormi tõttu). Tasub teada, et pärast seda jätkasid Ühendriigid Iisraeli-Palestina rahu sobitamist ja viisid oma väed Liibanoni. 23. 10.1983 sõitsid kaks enesetaputerroristi lõhkeaineist pungis veoautodega sisse USA ja Prantsuse armee kasarmutesse ning 241 ameeriklast sai surma ja 169 haavata. Lahesõjas 1990-91 kaotas USA 149 meest ja Iraagis 2003-11 3836 meest ehk siis tegu oli ajaloo rängima kaotusega Lähis-Idas. Võib väita, et president Reagani põhireageeringuks sai vägede äratoomine sealt, sest Trumpi moodi kõrvalt poliitikasse tulnud Reagani vaist ütles, et Vostok on tõesti delo tonkoje (vene k. peen asi), nagu armastavad öelda venelased. (Ameerika avalikkus aga rahustati toona kohe maha kaks päeva hiljem ehk 25.10.1983 toimunud invasiooniga Grenada pisisaarele Kariibi meres, mille marksistlikuks kuulutatud valitsuse kukutamine nõudis 18 ameeriklase elu).

Pärast seda pole ameeriklased enam Lähis-Ida põhikolde kõrval oma mehi maale pannud (Iraak on juba Kesk-Ida). Ka Obama on Süürias sõdinud vaid õhust. Sestap on raske uskuda, et Trump võtaks midagi ette Lähis-Ida pinnal. Kuna Kreml siiski rikkus vahepeal status quo'd ja omab hetkel Süürias nii lennu-kui merebaasi, siis tulevane tasakaal eeldaks kas ameeriklaste asumist kuhugi Süüriasse või hoopiski venelaste lahkumist. Mida Putin ruttas üleeile lubama. Pole ka ime, sest Aleppos sõdimisel kasutatud taktikat mäletatakse kaua ja, nagu öeldud, läheb tapmine Süürias edasi.

Kokkuvõtteks nendiks, et ajalugu on siiski õiglane ka. Fakt on see, et sõjad Afganistanis ja Iraagis alustas vabariiklasest president Bush ja kuigi demokraat Obama üritas tervelt kaheksa aastat neid lõpetada, jääb punktipanek selles ikkagi taas vabariiklasi esindavale Trumpile. See on öeldud meeldetuletuseks, sest Trump ise on juba nädalaid rääkinud sellest piirkonnast vaid Iraanist ja Iisraelist. Elik – tal tuleb kiirelt otsustada – kumb paaridest on olulisem.

Põhimõtteliselt peaksid vabariiklased olema Obamale tänulikud selle eest, et ta lõpetas samuti vabariiklaste Eisenhoweri-Nixoni päevil alustatud Kuuba isoleerimise, mis päädis Obama visiidiga Kuubale. Poliitika, mida saatsid ka vasakpoolsete lüüasaamised Lõuna-Ameerika võtmeriikides Argentinas ja Brasiilias. See aga võttis ära pinna Putinilt, kes pärast tülliminekut Euroopaga 2014.aastal üritas lisaks Aasiale just siit toetust hankida. Obama viimaste aastate lepituspoliitika (Kuuba, Argentina, Jaapan) tipuks sai tema ja Jaapani peaminister Shinzo Abe kohtumine detsembri lõpupäevadel Havais, et koos mälestada 1941.aastal Pearl Harbouris toimunud rünnaku ohvreid.

Üldse tasunuks tähele panna seda, et USA president Obama toimetas väga edukalt kogu 2016.aasta ja polnud sugugi kustunud poliitik nagu seda terve valimiskampaania jooksul väitis Donald Trump ja kõik USA poliitika vastalised. Eeskätt Kreml, kes on ise rahul sellega, et Ida-Ukraina on endiselt roheliste mehikeste kontrolli all, et Aleppos saavutati toorusega otsustav sõjaline võit, et avalikult Kremli-meelsed tegelased võitsid Moldova ja Bulgaaria valimised jne. Ent tark on näha ka seda, mida samal ajal saatis korda Obama administratsioon ja seda just mitte-harjumuspärases vormis. Iva on selles, et Obama kasutas just 2016.aastal nn. toore jõu (ingl. k. hard power) poliitika asemel julgelt ja pikalt nn. pehme jõu (soft power) poliitikat ja seda just Venemaa ohjeldamisel. Seda võib nimetada ka väärtuste, rahvusvahelise õiguse austamise ja sellest lähtumise poliitikaks jne.

Kui pisutki järele mõelda, siis kõik selle olümpia-aasta suured rahvusvahelised skandaalid spordi suurürituste finantseerimisega ja dopingu-alased paljastused, k.a. riigi otsene osalus oma sportlaste tervise ruineerimisel, avasid ju paljude silmad Venemaa võimurite sõnade ja tegude lahkumineku osas. Arvata võib, et isegi mõjukamalt ja ehedamalt, kui kulumahakanud rindeteated Ukrainast või Süüriast. Samasugune pehme võimu operatsioon on ka Venemaa struktuuride tegevuse paljastamine häkkimises – skandaal, mis oma ulatusega jahmatab igat kodanikku ja kohe kindlasti mõjutab suurt poliitikat eesseisval aastal. Tark on loota pehme jõu edule suurriikide suhetes ka 2017.aastal, sest selle reeglite järgi toimuvates mõõduvõtmistes jäävad ka kaotajad pigem ellu kui hukkuvad.