Analüütik Alatalu hukkunud eestlastest: Nad ei olnud vales kohas, neile sai saatuslikuks vale poliitika
Paraku polnud ministri mõte päris täpne, sest Nice’i plahvatus oli vaid jätk sõjas, mis algas ammu ja kus meie poisid on jätnud oma elud nii Afganistanis kui Iraagis. Öeldu võib mõnele veel mõjuda ehmatavalt, ent kui järele mõelda, siis käib tänane suur – nii territooriumilt kui ajaliselt - sõda teisiti kui eelmisel sajandil. Teda peetakse ainult näiliselt seal, s.t. Aafrikas, Aasias, tegelikult on ta juba mõnda aega kohal ka siin, kus me ise elame ja mitte ainult televiisoris.
Sõda, milles osalevad nii mundris isikud kui ka tsiviilid ja kus tsiviil teinekord üritabki vaid tsiviile tappa, sest nii on kergem endale võetud ülesannet täita. Lääne tsivilisatsiooni hetke peavaenlane istub ise Iraagis ja Süürias ning sõdib seal, ent on ka juba mitu aastat saatnud oma esindajaid Euroopasse või värvanud siin kohapeal kurjameid, et nood tapaksid ja teeksid eurooplaste elu põrguks. Sellega on nad hakkama saanud, see sündis ka Nice’is ja karta on, et seda sünnib veelgi.
Pole juhus, et veretööpaika väisanud Prantsuse president võeti leinajate poolt algul vastu nagu ikka, ent siis algas vaikselt järjest valjenev vilekoor. Veelgi suuremat võimu taunimist näitas kogunenud rahvamass üles siis, kui antud paika väisas Prantsuse peaminister. See oli tõeliselt ebameeldiv hetk ka televaataja seisukohalt, sest kõigil oli ju ette näidata korralik lastetuba, ent pärast seda oli võimatu emotsioone kontrollida.
Inimlikult arusaadavatel asjaoludel - praegune sõdimise faas on kestnud juba üle viie aasta ja poliitikutelt oodatakse ikkagi tulemusi. Ehk siis vägivalla lõpetamist. Kui langetati otsus minna sõtta, siis ikka selleks, et seda ka võita ja võimalikult väheste kaotustega. Sõjaga ei tohi mängida, ent juba ainuüksi sõdimise venimine jätab mulje, et seda ei peeta tõsiselt. Rääkimata venimise ja ohvrite lisandumise selgitamisest sellega, et vastaspool pidevalt üllatab. Ehkki on ilmne, et selleks kutsutud ametiisikud jätavad ettenähtud toimingud lihtsalt tegemata.
Nii ongi tavakodanikel ja ka lihtsalt küllatulnuil suur oht osutuda ohvriks sõjas, mille alustamist ja lõpetamist ei saa nad kohe kuidagi mõjutada. Küll aga saavad seda teha poliitikud – kui senine poliitika pole taganud kodanike julgeolekut ja nende peamist õigust – õigust elule, siis tuleb poliitikat muuta.
Täna tuleb loota sellele, et üha uute riikide kodanike lisandumine kalifaadiga ja ka enne seda tegutsemist alustanud terroristidega peetava sõja ohvrite nimekirja mõjutab Euroopa ja Ameerika ladvikut muutma oma senist poliitikat nii, et saada antud sõda kontrolli alla ja siis see lõplikult hingusele saata.
