Analüütik enne Reformierakonna üldkogu: Eesti poliitbroilerid ja võimumonopoli taasloonud Bulgaaria ehk miks staarpoliitikud on pettunud
Mõte selles, et kui totalitarismilt demokraatiale toimuv üleminek kulgeb regulaarsete ja demokraatlike valimiste teel, siis võib arengu demokraadid-reformijad (Eestis Mart Laar 1992-95) – endised (Tiit Vähi) – demokraadid (M.Laar) lõpetada ka kriis ja populistide võimuletulek (Juhan Parts 2003).
Bulgaarias (samasugune areng kulgeb veel Lätis ja Leedus) jõuti nii kaugele 2001. aastal, kui võimule tuli kommunistide poolt kukutatud laps-tsaar (1943-46), kes asutas enda nimelise liikumise Simeon II Rahvusliikumine ja võitis pooled kohad parlamendis.
Säärane edu tagas ka vaid 4parteilise parlamendi – seis, mis Eestis tekkis hiljem ehk 2011. aastal. On tõesti huvitav lisada, et Eesti tänane riigikogu meenutab kangesti Bulgaarias 2005.a. valitut, kus ka 4-liikmelisest rahvuskogust sai 7- liikmeline (Eestis 6) parlament.
Ütleks esmalt, kes olid need neli Bulgaarias 2005.a. – populistide kõrval Demokraatlike jõudude Liit (DJL=parempoolsed), Koalitsioon Bulgaaria nimel (vasakpoolsete koalitsioon sotsialistide juhtimisel) ja türklastest vähemuse esindajad. (Antud seisu Eestisse üle kandes mõtleme türklaste asemele mõistagi venelased, keda Eesti poliitmaastikul esindab Kedskerakond).
Ka 2013.a. valitud Bulgaaria on uuesti 4-parteiline, kus on esindatud uue jõuna GERB, mis kujutab endast parempoolsete ja Simeon II liidu järglaste liitu, ent viimase esindaja Boiko Borissovi juhtimisel. Mõistagi on kohe paralleel meie Res Publica ja Isamaaliiduga enam kui kohal. Teiseks on Rahvuskogus jätkuvalt esindatud sotsialistid, kolmandaks türklased ja neljanda jõuna hoopiski Ataka, kes sisenes parlamenti veel 2005.a., on sealt peale tagasi valitud ja tuletab kangesti meelde meie EKRE-t!
Ent tagasi 2005. aastasse, kui Bulgaaria parlamendivalimistel tehti lõpp nelja poliitilise jõu monopolile. Nagu mainitud, saigi uue poliitilise jõuna sisse samal aastal loodud Ataka, kes on suur peavalu Euroopa poliitladvikule. Teiseks uustulnukaks aga olid „Tugeva Bulgaaria demokraadid“, kes kujutasid endast lahkulöönuid DJL-st, kes ka said parlamenti ehk siis kokku meie IRLi ja Vabaerakonna lugu. Sealjuures juhtis „tugevaid bulgaarlasi“ endine peaminister Ivan Kostov, kes polnud rahul partei esimeheks saanud Nadezda Mihhailova (eksvälisminister, kes koos meie Kristiina Ojulandiga toetas 2003.a. sõja alustamist Iraagis) poliitika ja juhtimisega – jällegi vägagi Eesti-lõhnaline areng. Kolmandaks uustulnukaks toonases Rahvuskogus oli Rahvaliit, mida tõepoolest võib kõrvutada meie Rahvaliiduga) ja kes end samamoodi, nagu meiegi Rahvaliit, positsioneeris end Euroopas. (Pean vajalikuks öelda, et ühel oma vähestest käikudest rahvusvahelistele otsustusüritustele blokeerisin 2000.a. argumente varrukast võttes Bulgaria rahvaliidu ajaloolise liidri kava taasluua Roheline internatsionaal). Kui nüüd lisada, et meie Rahvaliidu jääkosa on tänaseks EKREs, siis olem jällegi n.ö. Bulgaaria lainel.
Mis aga puutub Bulgaaria valitsuse moodustamisse pärast 4-parteilise parlamendi asendumist 7-parteilisega 2005.a., siis – uustulnukad jäeti kõrvale, ent 39-aastane sotside juht Sergei Stanishev sai mandaadi selleks 120:119 (rahvuskogus on 240 kohta), esitatud valitsuse koosseis aga lükati tagasi 117:119 ja kulus veel 2 nädalat, enne kui uus hääletus selle kinnitas 168:67. Bulgaariat julgelt Euroopasse tüürinud Stanishev oli ametis mandaadi lõpuni (2009.aastast juhib Bulgaariat GERB) ja oli ka Euroopa sotsialistide (sotsiaaldemokraatide) juht 2011-12 ja pretendeerib Europarlamendis sellele kohale sel aastal uuesti.
Kui nüüd tulla Bulgaariast Eesti poliitmaastikule, siis olen juba väitnud ja kordan – meie vanade erakondade ladvikud ei adu veel oma võimumonopoli kadumist. Paljus seetõttu, et Riigikogu valimised viidi läbi võimumonopoli tingimustes ehk siis – Toompeale pääsesid võimuparteidest vaid omad, s.t. tagatubades väljavalitud, keda harjumuspäraselt mitte arvestades panid kolm ladvikut kokku uue valitsuskoalitsiooni. Sellest ja tänu värskendunud poliitmaastikule ka suur ja valik rahulolematus uue valitsuskoalitsiooni erakondade ridades, mis mõistagi lööb välja täna toimuval Reformierakonna ja järgnevatel nädalatel toimuvatel Sotsiaaldemokraatide ja IRL kongressidel, kus valitakse parteide uued juhatused ja kus igale kandidaadile antud ja saamata jäävatel häältel on suur sõnum kõigile.
Kõige ebamugavamas olukorras on mõistagi sotsid, sest suurlubajal Sven Mikseril on konkurent esimehe kohale Jevgeni Ossinovski näol. Reformil on arusaadavalt vaid üks kandidaat esimehe kohale, ent ei maksa unustada, et neil oli enne Taavi Rõivast pool päeva hoopis teine peaministrikandidaat ja märgatav osa senistest staarpoliitikutest tunnevad end tõrjututena olukorras, kus ministrikohad pälvisid skandaalidega seotud isikud.
Jätkunuks nelja partei võimumonopol, polnuks see probleem, uues olukorras on aga vaid aja küsimus, mil see tõsiselt päevakorda võetakse. Meedia on oma hambaid näidanud, paljuski tänu meedia toetusele tuli kaks Toompea erakonda juurde ja see on tõsine oma võimu äratunnetamine „neljanda võimu“ poolt.
Mis aga puutub paljuräägitud populaarsusküsitluste tulemustesse, siis minu arust ei maksa neid ületähtsustada, sest üks osa Eesti rahvast on lihtsalt harjunud „Tarandit tegema“. Ühesõnaga – oma rahulolematust võimu poliitikaga ei realiseerita tänavatele tulemiste, boikottide jmt., vaid tehakse seda Lääne-Euroopa jaoks harjumatult kultuurselt ja isegi kaasaegselt (suur osa „Tarandi tegijatest“ teevad seda elektrooniliselt): kui avaneb võimalus minna urnide juurde või vastata küsimustele, siis toetatakse nimme isikuid ja erakondi, kelledest hetkel ja mõne aja möödudes ei sõltu miski. Ehk siis protest Eesti moodi. Just sellega seletan Vabaerakonna ootamatult kasvanud populaarsust olukorras, kus nad pole Toompeal veel mitte midagi ära teinud.
Igal juhul seisab ees huvitav aeg ja tasub huvituda, mis moodi jõudsid bulgaarlased – kes juba aastaid poliitimaastikul meie ees marsivad - uuesti 4-parteilise parlamendini tagasi.
