Analüütik Kremli valimiseelstest ponnistustest: "dopinguspordi" ausaks rääkimine Putini vastuvõtul ja ootamatu kutse Moskvasse
Seda enam, et osa valimisjaoskondi asub Eestis ja on oodata ka kandideerijate siia saabumist. Venemaa valimiste-eelne kihutustöö pole aga kunagi möödunud naabreid torkimata, sest häälte kokkusaamiseks ja nn. kaasmaalaskonna oma jätkuva mõju all hoidmiseks kõlbab kõik. Ka originaalsed uuendused vanade tõdede esitamiseks.
Samas kinnitab sündmuste kulg mujal vasturohu leidmist Moskva paljudele nipitamistele. Nagu seda näitab ka tänane Rio de Janeiro OM avamispäev, mis teadu võinuks toimuda ka Venemaa sportlaste osavõtuta. Kui nüüd meenutada viimase olümpia – Sotši OM lõpupäeva 23. veebruar 2014, kus Venemaa sõna otseses mõttes triumfeeris – nii medalite kui korraldusega, siis olid eilsed sõnumid Riost selgelt teisemaigulised.
President Putini üks lemmikutest püstolreporter Olga Skabejeva raporteeris küll reipalt, et kohe-kohe saavad kõik 271 sportlast osavõtuõiguse, ent jättis ütlemata, et tegelikult loodeti 389 sportlase osalemist. 128 mahaarvamine tulenes vahelejäämisest dopinguga. Tõenäoliselt olnuks venelaste osalus veelgi väiksem, kui mõned erialaföderatsioonid oleks kokkulepitud reegleid rohkem järginud.
Paraku jäi peale lähenemine – mõistagi nad teevad sohki, aga venelased arenevad ja ausaid sportlasi ei saa karistada! Just samasugune motiiv läbis ka kõiki Venemaa olümpiakomitee eneseõigustusi viimastel kuudel.
Muu maailm märkas juba ammu, et Kremli lakkamatu kogu-muu-maailma-vastu-mineku poliitika koostisosaks on ka võitude, mida saavutati n.ö. kõige kiuste, pidev ettenäitamine rahvale. Tähtis koht selles kuulus ka sportlastele, kes pidid võitma ja, kui vaja, siis dopingu abil, mille varjamiseks loodi riiklik eriteenistus. Mõistagi eeldas selle paljastamine infot süsteemi seest ja kui see laekus, oli küsimus ainult süüdistuse vormistamises.
Tuleb tõdeda, et Venemaa ladvikule, kes juba teist aastat vaidleb kogu muu maailmaga Krimmi vallutamise ja üle oma piiri sõdimise õigustatuse (?) üle (?), tuli totaalne vahelejäämine dopinguga (milleks Lääs sai inspiratsiooni just venelaste kummalisest edust Sotšis) üllatusena. Erinevalt suurest poliitikast, eelistas Putin siin mitte eriti vaielda, oli tihti nõus - probleem on üldine -, ja moodustas isegi oma uurimiskomitee.
Varjatud riikliku dopingupoliitika olemasolu mõistagi ei tunnistatud ja jätkati suurejoonelist musta valgeks tegemist, õigemini nende segamist. Selle ehedaks näiteks oli Riosse sõitnud ja ka mittesõitnud ehk dopinguga vahelejäänud sportlaste suurejooneline vastuvõtt president Putini ja patriarh Kirilli poolt. Kes said, läksid sealt teele lubadustega – „me võistleme ka nende eest, keda nood teised (USA ja Lääs) karistavad“.
Venemaal jätkus jultumust saata mitmed kahtlusealused sportlased Riosse, kelledest mõni tõsteti välja koguni olümpiakülast. Elik – võtted spordis meenutavad paljus seda, kuidas Venemaa üritab end kehtestada ka suures poliitikas.
Tahes-tahtmatult jääb aga mulje, et Venemaa mänguruum pole isegi enam Euroopas suur. Hoolimata Kremli kinnitustest, et sanktsioonidest hoolimata on Venemaa liidrid oodatud külalised kõikjal. Juuli viimasel laupäeval toimunud Putini töövisiit Sloveeniasse märkimaks ühel sealsel mäekurul avatud õigeusu kabeli 100. aastapäeva tuletas meelde sedagi, et peaminister Medvedev käis samas 99. aastapäeval!? Tegu on mälestusmärgiga lumelaviini all hukkunud 300-le vene sõjavangile ja mõistagi on hea, kui mujal hukkunuid meeles peetakse.
Teha seda kõrgeimal riiklikul tasemel ja iga aasta (kes läheb 2017.a.?) annab siiski võimalusi tõlgendusteks. Sloveenia huvi on mõistetav, sest nende ekspresidendist on ootamatult saanud üks peapretendente kohe-kohe valitavale ÜRO peasekretäri ametikohale.
Valimis-, sedapuhku Riigiduuma valimiste eelne motiiv on selgelt sees ka esmaspäeval Venemaa kaitseministeeriumist kõlanud kutsele Eestile, Lätile, Leedule, Poolale, Soomele ja Rootsile tulla septembris Moskvasse arutama julgeolekumeetmete rakendamist Balti merel.
Peaminister Taavi Rõivas märkis tabavalt, et mida siin arutada – kõige lihtsam on transponder sisse lülitada ja kogu lugu. Võib nõus olla ka väitega, et see ootamatu ja ilmselt ka Venemaa välisministeeriumiga lohakalt kooskõlastatud (mida kinnitab kutse jõudmine vaid osadele adressaatidest) pakkumine kajastab Moskvasse jõudnud arusaamist, et NATO tippkohtumise eelsed riskilennud Balti mere kohal oli selge ülepakkumine. Mis tegi närviliseks kõiki, k.a. mainitud kuues riigis asuvaid kaasmaalaskondi.
Ilmselt ongi just viimased saadetud ja veel saadetava kutse peamõtteks – me ei ole teid ja teie julgeolekut Riigiduuma valimiste eel ära unustanud. Kuna kohtumise kõneaine ruumiks on pakutud Balti meri, kerkib loogiline küsimus - miks ei kavatseta kutsuda Taanit ja Saksamaad? Aga Taanis on venelasi ja venemeelseid vähe ja Saksamaa on ka selles küsimuses kõrgemal tasemel aetav kahepoolne asi.
Arvata on, et võimalikul kohtumisel tõstab teine pool ka igivana kaasmaalaste õiguste teema, sest valimiste-eelset õhkkonda siin sealpool teisiti ei võeta. Nagu pole unustatud ka võimalust ükskõik milliseks olete-meie-poliitika-tegemise-piirkond torkeks. Nagu teada, lasti Venemaal käibele uus seeria münte, mõeldud märkimaks riikide pealinnu, mida „nõukogude armee vabastas saksa-fashistlikest vallutajatest“.
14 pealinna monumentidest esindab meid tuntud pronkssõdur nime Tallinn (ikka ühe n-iga) all. Teksti on küll varasemate selleteemaliste ettevõtmistega võrreldes hoolikamalt sõnastatud, ent ajaloofaktiks jääb seegi, et erinevalt ülejäänud üheteistkümnest tähendas kolmele riigile nende pealinnade Tallinna, Riia ja Vilniuse vabastamine ka uut okupeerimist. Kuna Leedu välisministeerium on juba vastava meeldetuletuse teinud, jääb küsida – ehk siiski saanuks seekordsed Venemaa valimised läbi viia ilma vanade teemade ülessoojendamiseta?
