Scanpix

Hetkel tuleb aga esmaspäeva Venemaal küll sõna-sõnalt võtta, sest kui homme saab teoks ka Venemaa kaugvedude autojuhtide streik, siis on Vene rahvas taas üllatanud muud maailma.

Nagu ta tegi seda 2011.a. detsembrist 2012.a. maini, mil Moskvas ja mitmes teises suurlinnas toimusid võimu-vastased demonstratsioonid, milledel protestiti nii valimiste tulemuste kui valimissüsteemi vastu. Wikipedia annab neist osalejate arvuks 36-160000 (organiseerijate ja politsei arvud), milledele mõistagi tuleb lisada reziimi enda poolt organiseeritud Putini toetus- ehk siis vastu-meeleavaldused, sest massirevolutsioonides on määrav see, kui palju suudetakse inimesi kaasata poliitika-tegemisse.

Tuletaks nüüd meelde, et autojuhtide, õigemini küll väikeettevõtjate protest uue teemaksu vastu toimus detsembrist 2015 veebruarini 2016 väidetavalt 43s oblastis ja vabariigis ning kulmineerus 10-päevase streigi väljakuulutamisega, mille võimud suutsid piitsa ja prääniku abil nurjata. Ent kuna maks on jõus, peaks homme toimuma uus üldstreik ja transpordi halvamise või lakkamine on ennegi revolutsioonile välja viinud. Pole juhus, et eile, s.t. laupäeval ilmus Venemaa valitsuse ametlikule veebilehele hunnik lubadusi, mis tähendaksid autojuhtide nõudmiste osalist rahuldamist. Pakutut kommenteeris pärast avaldamist Venemaa asepeaminister Dvorkovits, mis nagu peaks kinnitama seda, et valitsusel on tõsi taga. Seda enam, et Medvedev pidi juba eile mõtlema tänasele.

Tänane päev aga algas Venemaal (Vladivostokist Peterburini) üle hulga aja taas hoolikalt ette valmistatud protestidega, s.t. nende korraldamiseks oli ka luba taotletud ja ka saadud. Protestiti aga korruptsiooni vohamist, konkreetsemalt öeldes Venemaa peaminister Medvedeviga seotud korruptsiooni. Asi selles, et veel 2011-12.a. sündmustes silmapaistnud opositsionäär, jurist Aleksei Navalnõi tegeles vahepeal selle probleemiga usinalt tipptegelaste varasid uurides ja leidis riigivargust nii kodu- kui välismaalt. Sündisid mitmed dokumentaalsed paljastused, millest tuntuim riigi peaprokuröri Tshaika ja tema pereliikmete tegude päevavalgele toomine. Võim mõistagi pareeris kõik süüdistused ja Tshaika volitused läksid äsja pikendamisele.

Navalnõid see ei pidurdanud ja ta jätkas paljastuste kogumist, milles teda nüüd aitab suur vabatahtlik abivägi. Hetkel, mil uute presidendivalimisteni Venemaal on veel terve aasta aega, ent – tulenevalt reziimi olemusest ja 2008-12 harrastatud mina-täna-sina-homme-president-mängudest – tuli välja, et Venemaa vaikiv mass ei olegi nii vaikiv. Riigis ja ladvikus toimuvat jälgitakse ja ei kardeta toetada seda, mida peetakse õigeks ja tõestatuks.

Igasugune võimuvastalisus Venemaal on suur julgustükk
Tasub rõhutada – igasugune võimuvastalisus Venemaal on hetkel suur julgustükk, sest kõik kannatavad väljast ja ka n.ö. omade kehtestatud sanktsioonide läbi ja ühiskonna polariseeritus on ka vaikimise juures suur. Ühtesid on nn. välisoht rohkem võimu ümber koondanud, teised tunnevad end seetõttu rohkem ohustatuina, kolmandatele mõjusid Navalnõi fondi veebilehele 2. märtsil üles pandud kirjeldused nende endi aktiivsust vabastava tegurina. Paljastused ise aga puudutasid mitte reziimi juhti, vaid meest nr.2 riigis – selles anti ülevaade peaminister Medvedevi miljonilistest varandustest Venemaa erinevates piirkondades, mille omanikena esinevad reeglina vaheisikud. Navalnõi (ja tema ajuturst) saavutas selle sotsiaalmeedias tehtud käiguga ühel hetkel seisu, kus oli mõeldav välja kuulutada üleriigiline korruptsioonivastase protesti päev. Selle üheks loosungiks on „On ne nash Dimon“ (ta ei ole meie Dimon, milles viimane tähendab Dmitri Medvedevit).

Igal juhul oskasid Navalnõi & ära jagada paraja ja avaliku lõhe tekkimise Venemaa presidendi ja peaministri vahel, mille paljastajaks oli Putin ise, kes esinduslikul nõupidamisel 14. märtsil järsku teatas, et Medvedev puudumise põhjuseks on haigestumine (grippi, mis toona möllas). Peaminister oli aga juba järgmisel päeval väljas ja isegi suusatas. Huvitav on seegi, et sel neljapäeval keeldus siseministeerium turvamast pühapäevaseid, s.t. tänaseid aktsioone. Mõistagi tuli seda võtta kui hoiatust, ent riskeerijaid oli rohkemgi. Navalnõi esitatud materjali pädevust tõestab seegi, et Venemaa kompartei fraktsioon riigiduumas tegi reedel kirjaliku ettepaneku hakata asja uurima. Mis täna juhtus, on juba teada – pea kõikjal kasutati jõudu ja ka Navalnõi ise võeti kinni. Ent peamine on juba sündinud – opositsioon Venemaal on taas end tänavail näidanud ja nüüd tuleb tõesti homne ära oodata.

Arvata on, et tänaste-homsete protsesside juhid Venemaal arvestasid sedagi, et nende väljaastumiste proloogiks saab suur meeleavaldus Minskis. Tegu oli ette teada üritusega, sest 25. märtsil 1918 kuulutati Minskis välja Valgevene Rahvavabariik, mida igal aastal tähistatakse. Samas ei osanud keegi ette näha, et batka Lukjashenka poolt välja kuulutatud tööpõlgurite maksustamise seadus võib veebruaris esile kutsuda niivõrd ulatuslikud protestid, et kusagil tekib idee panna neile võimas punkt just 25. märtsil. Ka eile kasutas võim minskis repressioone, kummutades sellega Brüsselis tekkinud lootused Valgevene reziimi demokratiseerumise võimalustest. Karta on, et homme öeldakse sama Kremli kohta. Ent nii siin kui seal saab jälle rääkida reaalsest opositsioonist autoritaarsele võimule. Aga see on läbimurre.