Analüütik Moskva vastusest USA vägede Euroopasse paigutamise kohta: miks peaksid elanikud seda „adekvaatset“ reageeringut tõemeeli võtma!?
Suures poliitikas on vastaspoole psühholoogiline mõjutamine alati omal kohal olnud ja kui USA kaitseminister Ashton Carter 2. veebruaril kinnitas, et USA uus kaitseeelarve näeb ette ISILi (Daeshi) vastu peetava võitluse tarvis tehtavate kulutuste suurendamist kaks korda (7,5 miljardi dollarini) ja Euroopa julgeoleku tugevdamise meetmete suurendamist neli korda (3,4 miljardi dollarini), siis mõistagi oli ette teada, milliselt Moskva sellele viimasele uudisele reageerib.
Esialgu on suu lahti teinud küll vaid üks Venemaa välisministeeriumi kõrgametnik, ent näkkamine on toimunud. Teisiti ei saagi olla, sest lubatud kasv on kordades ja propagandasõjas on võimatu vastase kaitseministri sõnu ignoreerida.
Ehkki ajalugu on kinnitanud, et niipea kui USA-Venemaa/NSVL tülitsemisteaegadel – praegugi käib üks järjekordne vaatus sellest - Valges Majas avastatakse, et Venemaa majandus käib alla, läheb kohe käiku „hagude allaviskamine“ ja just kordades. Nii nagu see sündis president Ronald Reagani kuulsa „tähesõdade“ programmiga. Väidetavalt andis NSVL-i kaasaminek sellega ehk siis oma sõjaliste kulutuste suurendamine surmahoobi sotsialistlikule majandussüsteemile. USA majandusega ei juhtunud aga midagi ja ei saanudki juhtuda, sest Reagan sõna otseses mõttes bluffis numbritega.
Raske öelda, kui suure osa moodustab „tähesõdade ballast“ Carteri esildisest, ent ameeriklaste värske sõnum tuli just siis, kui venelased ise olid „pinnase“ selleks korralikult ette valmistanud. Olles jäänud maailmas uhkesse isolatsiooni, on Moskva kõik viimased kuud tegelenud oma kasvanud sõjalise potentsiaali presenteerimisega nii Süürias, Arktikas kui India ookeanis. Ikka „ainulaadne“, „ükskõik millist vasturelva tõrjuv sõjariist“ jne.
Viimastel nädalatel aga on sellega paralleelselt tulnud teatada ka riigi majanduse allakäigust, eelarve kärpeist, uute maksude kehtestamisest ja nende tühistamisest, riigiettevõtete müükipanekust, et raha teenida jne. Tuleb tunnistada, et Lääne sanktsioonid on teinud oma töö.
Ning just säärases seisus – superrelvad, ent sant seis majanduses - annab Pentagon teada Euroopas vastumeetmete neljakordsest suurendamisest. Mõistagi ei saa Moskva lubada muud kui omapoolset „adekvaatset reageeringut“, ent kuna võim ise just jõudis tunnistada majandusraskustesse sattumist, siis miks peaksid elanikud seda „adekvaatsust“ tõemeeli võtma!? Ei maksa unustada, et kõnealused kasvunumbrid hakkavad USAs kehtima 1. oktoobril (eelarve aasta algus), kaks nädalat enne seda aga toimuvad Venemaal riigiduuma ja kohalikud valimised. Nagu ikka, on neil kõneaineks Venemaa julgeoleku tagamine „teda ümbritsevas vaenulikus maailmas“. Elik – pirukas Obamalt missugune!
Venemaa naabritele, kellele nii Gruusias kui Ukrainas toimunud on elavalt meelde tuletanud kõik eelmisel ja ka sajand varem toimunud vägivallatsemised nõrgemate kallal, tähendab jutt USA poolse abi neljakordistamisest mõistagi suurt maharahunemist ja teadmise kinnistumist – meile antud lubadusi pole unustatud.
