Mõnevõrra selgem on olukord Ukrainas, mille idaosas loodi Kremli eestvedamisel (tasub ikka mäletada 4377 Moskva-meelse rahvaesindaja kogunemist 22.veebruaril 2014 Harkivis!) hästirelvastatud separatistide ettevõtmisena nende poolt kontrollitavad „rahvavabariigid“, kes üle vaherahujoone peavad siiani väikest päris sõda ja suurt propagandasõda muu Ukrainaga. Kiiev nimetab selles vastalisi terroristideks ja nood esimesi fašistideks. Kuna Venemaa operatsioon Süürias on ikkagi Ukrainas kordasaadetu (okupatsioon + uue külmutatud konflikti kandidaat-ala loomine) järg ja lahenduse – unustame Ukraina (a la unustame Eestis okupatsiooni 1944) ja teeme koos lõpu (moslemi)terrorismile – pakkumine, siis Süüria puhul on hetkel olulisim teade, et suur osa Venemaa laevadest (k.a. lennukikandja ja üks ristleja) alustasid tagasiteed Põhjamerre. Ehk siis märguanne, et Venemaa tõmbab sõdimist koomamale. Mõistagi peab lisama, et olles seal taas avanud nii mere- kui õhubaasi, on säärast liigutust lihtne teha, ent võib ka kindlalt öelda, et nii nagu ameeriklastel, nii pole ka venelastel erilist isu oma verd selles piirkonnas valada. Elik - kuna Assadi režiimi sai piisavalt toetatud, las sõdib üksi edasi. Mida too teebki, sest just tema kanda on see üheaegne vaherahu ja sõdimine maapinnal, mida venelased, türklased ja muu lääne koalitsioon toetab raketi- ja pommilöökidega õhust.

Kui Vene lennukid ilmusid Süüria taevasse septembris 2015, siis Türgi maaväed tungisid Süüriasse augustis 2016. Iraaki aga veel novembris 2015 ehk siis kohe pärast seda, kui Türgi lennuk oli alla tulistanud enda piiri ületanud Vene pommitaja. See oli kõva šokk kõigile, sest Venemaa ja Türgi ei olnud tollal liitlased ja kõige vähem seda just Süürias, kus Moskva toetas Assadi ja Ankara Assadi vastaseid. Nüüd on eilsetest vastastest saanud liitlased ja olles Kremli eestvedamisel punti võtnud ka Iraani – keda Türgi ei salli ametlikult juba viis sajandit, ehk sealtpeale, kui Iraani šahh hakkas šiiidiks -, suutis just see kolmik saavutada vaherahu kehtestamise Süürias. Kõige sõdinumas kohas ehk Aleppos tegid seda kahasse Moskva ja Ankara ning nende algatatud resolutsiooni kiitis heaks ka ÜRO julgeolekunõukogu. Kui aga 23. jaanuaril peaksid Kasahstani pealinnas Astanas algama Süüria rahukõnelused, on kohe kõvad šansid ka Teheranil, sest just Kasahstani liider Nazarbajev oli see mees, kes tõi 2013.aastal Iraani tuumakõnelused „surnud ringist“ välja ja saavutas ka kokkuleppe sõlmimise.

Reaalsus on aga selles, et suurem osa välisvõitlejatest on Süüriasse saabunud omavahel konkureerivate Saudi Araabia ja Qatari rahade ja relvadega ning mõistagi soovivad peremehed ka ise laua taga olla. Nagu ka Egiptus ja Jordaania ning keegi peab ka esindama Iisraeli, kes on nii Süüria kui Liibanoni naaber ja viimane väärib mainimist kui Süüria võitlustes kaasalööva šiiitide organisatsiooni Hezbollah kodumaa. Muidugi tulevad Astanasse kohale ka säärased piirkonnakauged riigid nagu Saksamaa. Prantsusmaa, Inglismaa. USA tulevane president pole oma sõna öelnud, küll aga lubanud Iraani tuumalepingu tühistada. Lootkem siiski sellele, et uus kõrge USA ametiisik istub laua taha, kus on ka Iraani esindaja, sest pärast Trumpi valimisvõitu oskas Kreml välja mängida veel ühe trumbi, mida ei tohi alahinnata.

Nimelt tuli 7. detsembril pommuudis sellest, et Qatar ostis kahasse Šveitsis registreeritud kompaniiga Glencore 19,5 protsenti Vene naftakompanii Rosneft aktsiatest ja makstud raha 11 miljardit dollarit läks otse Vene riigikassasse. Tasub mäletada, kuidas Saudi Araabia ja Qatar rivaalitsesid USA suursoosingu pärast ja kui mullu Obama administratsioon ikkagi ametlikult avalikustas, et just saudid oli 9/11 rünnaku taga, oli Qatarilt raske eeldada just seda, Kremlit teatud mõttes päästvat otsust. Ent – vostok delo tonkoje (ida on peen värk), nagu ütlevad venelased.

Tuletaks värskest minevikust meelde sedagi, et kui Araabia kevade käigus tulid Tuneesias ja Egiptuses võimule moslemivennad, olid nende liitlasteks Türgi president Erdogan ja ka toonane Qatari sultan, kes käis isegi Gaza sektoris. Siis aga tehti Dohas vaikne riigipööre, mille kohta öeldi avalikult, et suurema sõpruse nimel USAga! Nüüd jääb üle ainult mõistatada. Aga ehk maksiski sultan raha Kremlile selleks, et too vähemalt osaliselt Lähis-Idast tagasi tõmbuks ja jätaks asja moslemite otsustada!?

Igal juhul järgnes Vene-Türgi-Iraani välisministrite Moskva kohtumisele, kus lubati olla vaherahu garandid ka teade, et Süüria on otsustatud jagada mõjupiirkondadeks. Nagu ikka headel koloniaalaegadel. Väljapakutu kattub halvasti hiljem selgunud vaherahu ja sõdimise aladega. Ent mitte see pole peamine – täna on kõik jagamised võimalikud vaid regiooni teiste suurtegijate ehk Saudi Araabia, Qatari, Jordaania, Egiptuse osalusel. Võimalikud tulevased lahendused teeb huvitavaks see, et vaid ühel suurte välispoliitika juhil ehk USA uuel riigisekretäril, - kel kuuldavasti tuleb maadelda oma ametiposti pärast,- on selge ettekujutus nafta väärtusest poliitikas. Nii täna kui - mis peamine – homme...