Ausalt öeldes tõi Putini ülestunnistus kaasa suure kergendusohke Lääne-Euroopa valitsustes, sest keegi ju ei julgenud asju ja inimesi õige nimega nimetada. Mõistagi oli see venitamine suur teene Kremli propagandale, millele nüüd – jätkuvate sanktsioonide ja propagandasõja tingimustes pandi uhke kroon – monument seni kehtinud rahvusvahelise õigussüsteemi lõhkuja sümbolile. Venemaalaste vaatevinklist võetuna on aga tegu monumendiga muule maailmale ärategijale!? Ka sõnumi-väljakutsega – peate sellega leppima, mille me oleme korda saatnud!?

Tasub lisada, et see pole esimene taoline monument. Esimene „roheline mehike“ pandi püsti veel mais 2015 Hiina piiri lähedases garnisonilinnas Belogorskis. Kommentaariks vast niipalju, et jällegi tüüpiline võte Moskva suurriiklikus poliitikas – esimene provokatiivne samm tehakse igaks juhuks eemal, ent kui reageering sellele on soodne ehk siis ei reageerita üldse, valatakse järgmisena täie rauga.

Kui nüüd jalgpallihuligaanidele läheneda, siis 2016.aasta eripäraks olid etteteadvalt suured spordiüritused – UEFA turniir ja olümpiamängud. Mida mõistagi ei osatud ette näha, olid vastavaid ettevalmistusi mõjutanud korruptsiooni- ja dopingupaljastused, mis ettearvatult (vähemasti endiste nõukogudemaalaste jaoks) puudutasid kohe kõvasti Venemaa spordijuhte ja sportlasi. Kremli kiireks reageeringuks sai spordi ja poliitika ühendamine ehk siis väitmine, et lisaks poliitilisele ja majanduslikule kiusamisele kiusatakse ka vene sportlasi.

Jalgpallisõbrad on aga kogu maailmas tuntud kui üks paremini organiseerunud ja samas rivaalitsevatesse gruppidesse jagunenud seltskondi. Karm statistika ütleb, et enamus venemaalastest pole kunagi välismaal käinud, põhilised reisijad on Moskva ja Peterburi elanikud ja Venemaa jalgpallisõpru võib ilmselt viimastega kõrvutada, sest meeskondadega kaasareisimine on piisavalt kulukas. Nagu teada, alustasid võimud veel mullu kampaaniat, et iga korralik riigiametnik puhkab kodumaal, mistõttu Venemaa jalgpallifanaatikute sõitmist oma meeskonna toetamiseks Prantsusmaal tuleb võtta kui suurt erandit. Samuti kui võimalust minna missioonile omasid toetama olukorras, kus kõik peksavad meid! Ja kui ka võimalust välja elada kibedus, mille on tekitanud järsult ahenenud suhtlus välismaaga.

Prantsuse võimude reageeringust jääb mulje, et Marseille’sse Venemaa esimest matši jälgima sõitnud olid hoolikalt välja valitud – koduski laamendamise poolest kuulsad Moskva „Spartaki“ ja „Lokomotiivi“ toetajad, kes välismaal vägivallatsedes kasutasid selgelt äraõpitud nippe ja kellede ühistoimetamine oli kaosest kaugel. Rääkimata keelatud atribuutika (raketid, pesapallikurikad jmt.) omamisest. Marseille prokurör teatas igal juhul autoriteetselt, et rahutuste hingeks oli 150 jalgpallifänni Venemaalt ja ajakirjandus hakkas nagu kokkulepitult kirjutama „heas sportlikus vormis olevatest ja toorutsevatest Vene jalgpallihuligaanidest.“ Nüüd jääb vaid huviga oodata - ehk oli huligaanide hulgas ka rohelisi mehikesi!?

Telepilt kinnitab, et Venemaalt tulnud korrarikkujate seltskond käitus tõemeeli hirmuäratavalt ja UEFA juhtkond tegi kärmelt Venemaa võistkonna võistlustest eemaldamise otsuse, mis pööratakse täitmisele järgmise võimaliku korrarikkumise juures. Karistati ka teistest riikidest pärit fänne, ent üksnes Venemaa võistkonda! Moskva reageeringuks sai väide, et jälle tehakse vaid neile liiga ja teiste korrarikkumisi ei märgata. Samas – langetatud rahatrahv lubati ikkagi ära maksta ja kutsuti ka oma jalgpallifänne austama võõrsil kehtivaid reegleid. Vaat et esimene viimase kahe aasta jooksul kõlanud Moskva ülestunnistus – jah, oleme teinud vigu. Poliitilises plaanis ei maksa unustada sedagi, et Prantsuse parlamendi mõlemad kojad jõudsid just toetada Venemaalt sanktsioonide mahavõtmise nõuet, mistõttu võib eeldada, et Moskva üritab teha kõik, et Prantsusmaale jalgpalliturniiri ajal viibivad venelased kohalike võime ei ärritaks. Hirmunud prantslaste vastutulek seisneb ilmselt alkoholimüügi keelu kiires kehtestamises seal, kus mängivad teatud võistkonnad.