Analüütik: USA - enne kui vihastada, vaata valimistulemusi
Viimasel hetkel küll selgus, et tema pikkkuuel on ka must plekk – nimelt väiksem valijate toetus kui proua Clintonil, ent demokraadid on seda varemgi üle elanud. Mäletatavasti aastal 2000, kui Al Gore pidi Valge Maja samas seisus loovutama George W. Bushile. Ka siis tõusetus küsimus valimiskogu meeste mandaadi täpsustamisest, ent seda ei tehtud. Sedapuhku lõi ebaõiglase valimissüsteemi tõttu kaotajate rahulolematus välja tänavarahutustes, mis mõistagi ei muuda midagi – seadus on seadus ja Hillary Clinton oli esimene, kes seda kinnitas.
USA meedias ja nüüd ka tänavail toimuv on piisavalt pentsik, sest Trumpi süüdistati kogu valimiskampaania jooksul vihakõnede pidamises. Hetkel aga ei varja vastasleer karvavõrdki seda, et on vihane kaotuse peale, valimissüsteemi peale, ent eeskätt ikkagi Trumpi peale, et too valimised võitis. Selmet ausalt tunnistada, et ise oldi süüdi oma valimiskaotuses. Selleks tuleb lihtsalt valimistulemused ette võtta ja ikka kõik numbrid. Mitte valikuliselt nagu juba ammu harjutud ollakse – lähenemine, mis tegelikult on sünnitanudki enamuse müütidest.
Tark on alustada aastast 2008, millal toimus eelmine poliitiline revolutsioon Ameerikas – presidendiks sai mustanahaline. Tõe huvides mainigem, et see võinuks olla ka USA esimese naispresidendi sünni aasta, sest kandideeris ju ka Hillary Clinton. Tollase kampaania algul tundus loogilisem, et võidabki naine, sest mustanahalise saamine presidendiks tundus olema liialt suur tahtmine Ameerika jaoks – küllap kunagi, ent mitte praegu! Tuli aga välja, et 47-aastane Obama läks rahvale paremini peale kui (toona) 61-aastane Hillary. Julgen öelda, et Hillary tänast vanust „päästis“ sõna otseses mõttes samaealine Trump, ent tegelikult toimis toona samagi tegur, mis praegu – Hillary oli liialt establishmendi ja selle perekondliku segmendi esindaja, samas kui Obama mõjus väljastpoolt establishmenti tulnuna.
Just selle viimasega seondub ka USA valimistest osavõtu rekord – 2008.aastal käis hääletamas 131,3 miljonit valijat, neist 69,5 hääletas Obama ja 59,5 miljonit senaator McCaini poolt. Oluline on lisada, et 1,9 miljonit hääletas ülejäänud kandidaatide poolt. Neli aastat hiljem – 2012.aastal valiti Obama tagasi 65,9 miljoni häälega, vabariiklane Mitt Romney kogus 60,9 miljonit häält.
Rahulolematus establishmentiga, k.a. kahe-partei-süsteemiga oli aga kasvanud, sest kolmandad-neljandad jne. kandidaadid kogusid 2,2 miljonit häält ehk siis valijate koguarv oli 129 miljonit.
Äsjastest ehk 8.11.2016 valimistest osavõtjaid oli 127,7 miljonit ehk siis ilmne langus kaheksa aasta taguse „revolutsiooniga“. Täna hommikul üleval olnud andmete põhjal kogus Clinton 60556142 (47,6%) ja Trump 60116240 (47,3%) häält, ent üldsummast – 127738693 häält – langes tervelt 5.9 miljonit 3.-6. kandidaadile. Sealjuures kandideerisid Libertaanide liider Gary Johnson ja roheliste liider (juuditar) Jill Stein teistkordselt, mis kajastus ka tulemustes – vastavalt 4,2 miljonit 1,2 miljoni asemel ja 1,3 miljonit 470000 hääle asemel. Väidaks nii, et feministlik võimurevolutsioon USAs jäi ära massidele mitte pealeläinud kandidaadi (väidetavalt hääletas 63% valget naist Trumpi poolt) ja eeskätt demokraatide võimetuse tõttu oma varasemad ja potentsiaalsed toetajad välja tuua. Võib nõus olla ka sellega, et ei demokraadid ega ka USA meedia ei leidnud õiget rohtu säärase ühe-mehe-show tegijale nagu seda oli ja on Donald Trump.
Samas on juttudel „meestest metsast“, sooneutraalsusest ärritanuist jne. kindlasti teatud koht selgitamaks valimistulemusi üksikutes osariikides (võrreldes Obamaga kaotas Clinton järgmised osariigid: Florida, Pennsylvania, Ohio, Michigan, Wisconsin, Iowa, Maine), ent kui terve riigi peale kogutakse 69,5 miljoni asemel 60,5 miljonit häält, - millest suur osa läks teistele poliitilistele jõududele, sest valijate üldarv jäi ju peaaegu samaks! - siis ei maksa teisi süüdistada.
Mõistagi on antud tagasiminekus oma osa Barack Obama 8-aastase valitsemise sise- ja välispoliitilistel tulemustel, millede lahkamine nõuab pikemat käsitlust. Lõpetaks siinkohal tõdemusega, et ajalugu on siiski õiglane selles mõttes, et hetke suurim väljakutse kõigile – terrorism moslemi maailmas kujunes paljus vabariiklasest presidendi George W. Bushi avantüristlike otsuste tagajärjel ja nüüd tuleb loota sellest jagusaamist järgmiselt vabariiklasest presidendilt Donald Trumpilt.
