Anders Aslund: Vene lumerevolutsiooni oranž vari
Nagu lumerevolutsioon oli ka oranž revolutsioon keskklassi laiaulatuslik reaktsioon korruptsioonile ja õigusriigi puudumisele. Erinevalt araabia kevadest oli oranž revolutsioon täiesti rahumeelne nagu on olnud ka lumerevolutsioon, kumbki pole vallandanud majanduslikku ja sotsiaalset kriisi. Aastal 2004 kasvas Ukraina majandus kasvas kiiremini kui kunagi varem (12%) ja Venemaa SKT kasvas eelmisel aastal soliidsed 4,3%.
Aga on ka olulisi erinevusi. Ukrainas on suur etniline lõhe vene ja ukraina keelt kõnelejate vahel. Ukraina opositsioon oli parlamendis ja meedias tugevalt kanda kinnitanud.
Oranži revolutsiooni silmapaistev saavutus olid poliitilised ja kodanikuõigused. Tema viga oli peaaegu täielik poliitiline patiseis, mis viis veel hullema korruptsiooni ja autoritaarsuseni. Viibinuna Ukrainas oranži revolutsiooni ajal ja pärast ning olnuna hiljuti Moskvas, torkavad mõned lumerevolutsiooni ees seisvad lõksud mulle selgelt silma.
Oranž revolutsioon oli rahumeelne, sest piisavalt suur hulk inimesi tuli tänavatele. Vene opositsioon on seda juba arvesse võtnud ning vägivalla puhkemise riski vähendanud.
Kuid viga võis olla hõivata 2004. aastal Kiievi kesklinn ja jätkata meeleavaldustega, et sundida kriisile peale kiire lahendus – see viis vildaka kompromissi tegemiseni vana korraga. Järsk pingelangus tekitas oranži revolutsiooni liidrite seas ohtliku eufooria ja liigse enesekindluse.
Seetõttu oleks Vene opositsioonil ilmselt mõistlik korraldada aeg-ajalt suuri meeleavaldusi, näidates kord oma jõudu, kuid mitte sundida peale kiireid lahendusi. Oranži revolutsiooni kiire lahendus viis mittetoimiva põhiseaduse vastu võtmiseni ning segase ja kohmaka võimujaotuseni. See oli nagu lõks, mille seadsid üles vana režiimi juhid.
Sellist viga korrata ei ole vaja. Põhiseadus nõuab tõsist tähelepanu. Väga kiires protsessis on vana režiimi pooldajatel lihtsam tõmmata uustulnukaid ohtlikkesse kompromissidesse.
Teine oluline puudus oli see, et oranži revolutsiooni juht Viktor Juštšenko osutus saamatuks ning vastutustundetuks presidendiks. Alustuseks sõitis ta mitu kuud maailmas ringi, et tähistada tema võitu, unustades kodus valitseva kaose. Siis hakkas ta veto alla panema peaaegu kõiki valitsuse otsuseid, mis tekitas poliitilise ummikseisu. Oma ametiaja lõpus sõlmis ta vaikselt liidu vana kaardiväega (kes nüüd on tagasi võimul) tollase peaminister Julia Tõmošenko vastu.
Õiged põhjused ei taga veel võitu
Juštšenko on hoiatuseks venelastele, et ülemäärast võimu omavaks presidendiks ei tohi valida juhuslikku inimest. Oranži valitsuse lagunemise põhjuseks oli asjaolu, et enamik selle ministritest (Juštšenko nimetas nad ametisse) olid vana korra ülejooksikud. Enamik neist polnud kunagi olnud korruptsiooni vastu ning tuntud ärimehed, kes rahastasid oranži revolutsiooni, lootsid teenida oma poliitilistelt investeeringutelt kena kasumit.
Võrdluseks, 2003. aasta rooside revolutsioon Gruusias vahetas välja suurema osa kõrgemaid ametnikke ning kaasas läänes hariduse saanud noori juhte. Venemaa peab eeskuju võtma Gruusiast (ja Eestist) – soodustades uue põlvkonna haritud ja korruptsioonist määrimata spetsialistide esiletõusu.
Oranži revolutsiooni suurim poliitiline viga oli varane keskendumine „taaserastamisele“ – äärmiselt madalate hindadega erastatud ettevõtete taasriigistamine ja uuesti müüki panek. Oranž valitsus kulutas pool aastat arutamisele, millised ettevõtted taaserastada ja kuidas. Samal ajal kahanes tootmine iga kuuga, sest ebaselgus omandiõiguse küsimuses hirmutas ärimehi. Lõpuks taaserastati vaid üks suur metallurgiaettevõte, Krivoryzhstal; oranž koalitsioon oli selleks ajaks juba lagunenud.
Vene poliitikute jaoks on taaserastamine suur poliitiline kiusatus. Tõepoolest, kõik kolm opositsiooniparteid Riigiduumas kutsuvad üles laialdasele taaserastamisele, kuigi see oleks poliitiliselt ja majanduslikult laastav. Selle asemel võiks uus demokraatlik valitsus kutsuda üles kinnisvara kõrgemale maksustamisele ja korrumpeerunud ametnike vastusele võtmisele. Võrreldes Ukrainaga on Venemaal päris asjalikud seadused ning tsiviilkohtu vastu tuntakse teatud lugupidamist.
Peamine põhjus oodata Venemaalt edukamat demokraatlikku läbimurret kui 2004. aastal Ukrainas, on see, et Venemaa on palju rikkam ja rohkem arenenud kui Ukraina, kus SKT elaniku kohta on neli korda väiksem. Moderniseerimise teoreetikud nagu Seymour Martin Lipset ja Samuel Huntington ütleksid, et Venemaa on lihtsalt liiga jõukas, haritud ja avatud, et olla sedavõrd autoritaarne riik. Freedom House järgi on ainult seitse väikest naftat eksportivat riiki ja Singapur jõukamad kui Venemaa, aga ikkagi veel autoritaarsed.
Venemaa peaks meelde jätma oranži revolutsiooni neli suurt õppetundi. Esiteks, demokraadid peavad vältima vana korraga mittetoimivale kompromissile minekut. Teiseks, juhid on demokraatia jätkusuutliku läbimurde seisukohast kriitilise tähtsusega. Kolmandaks, Venemaa vajab puhastamist korrumpeerunud ametnikest. Neljandaks, taaserastamine on mürgiampull, mida tuleb vältida.
Oranž revolutsioon ei olnud viga, aga õiged põhjused ei taga veel võitu. Venemaa lumerevolutsiooni juhid peavad saavutama, et õige võitlus oleks ka tark võitlus.
Copyright: Project Syndicate, 2012.
www.project-syndicate.org
Tõlkis Villu Zirnask
