Foto: Ilmar Saabas

Oma 2001. aastal avaldatud raamatu „Repeating Lenin” („Korrates Leninit”) lõppsõnas ütleb Slavoj Žižek, et Lenini suurus seisneb selles, et ta ei kartnud õnnestumist – vastupidi negatiivsele paatosele, mida võib vasakpoolses mõtteloos jälgida Rosa Luxemburgist Adornoni, kus ainus autentne akt on tõeline ebaõnnestumine, nurjumine, mis paljastab kehtiva võimukonstellatsiooni sisemised vastuolud. Kusjuures ka ebaõnnestuda tuleb õigesti, sest Adorno järgi on olemas kahte sorti nurjumist – mitte­autentne, mis tuleneb küündimatusest ja autentne, mis heidab valgust sotsiaalse koosluse piiridele, ja piiratusele. Ja mida dramaatilisemalt nurjutakse, seda uhkem see žest on, seda võimsamalt võimu kuriteod nähtavaks saavad.

Lugesin minagi Mari-Liis Lille loomeliitude pleenumi mälestusüritusel peetud kõnet ja olin liigutatud, sest tekst oli kirglik ja intensiivne. Jah, muidugi peaksid kultuuritegelased saama paremat palka, pered toetust, homod abielluda, venelased vene keeles õppida jne. No raske on mitte nõus olla. Ma arvan, et ühtegi teksti pole viimasel ajal nii massiivselt Facebookis jagatud kui seda. Inimesed rõõmustasid, sest oli leitud keegi, kellega sai identifitseeruda umbes nii nagu Andres Mähariga „Käi perse” monoloogis NO99 „Ühtses Eestis”.

See, mida teeb Mari-Liis Lill, on ilus ja see on poeetiline. Ja muidugi me teame, et sellest ei juhtu mitte midagi, sest see on üks järjekordne dramaatiline ja suurejooneline ja vägagi autentne ebaõnnestumine, vastu võimuhegemoonia tulemüüri põrkamine.

Tegelikult on siin kaks olulist küsimust: esiteks, kas liberaalse demokraatia raames, mida pole keeruline mõista üksnes neoliberaalse kapitalismi poliitilise vormina, on üleüldse võimalik mingitki tegelikku muutust läbi viia? Ning teiseks, kas me tegelikult, päriselt ikka tahame seda kõike?

Žižeki sõnul on tänapäeval võimalik kirjutada ja mõelda, mida tahes, tingimusel, et see ei häiriks kehtivat poliitilist konsensust. Kriitilise teemana on lubatud kõik: „Globaalse ökokatastroofi eelaimus, inimõiguste rikkumine, seksism, homofoobia, antifeminism, kasvav vägivald mitte üksnes kaugetel maadel, vaid ka meie suurlinnades, esimese ja kolmanda maailma, rikaste ja vaeste vahelised lõhed, meie igapäevaelu kohutav digitaliseerumine jne.”

Kriitiline intellektuaal

Lille ettekande tuules kirjutas Iivi Anna Masso ühes kommentaaris, et tänapäeval, kui kõik on lubatud, on väga keeruline olla kriitiline intellektuaal. Tegelikult on pigem vastupidi, see on väga lihtne. Või siis see on väga lihtne kuni sinnamaani, kuni sa tegeled mõne isoleeritud küsimusega nagu geide õigused või venekeelsed koolid ega sea kahtluse alla liberaalse demokraatia legitiimsust üleüldiselt.

Igasugune rahulolematuse impulss isloeeritakse, taandatakse üksikjuhtumiteks, sest sellisena on need teemad hallatavad ja kontrollitavad. Just üksikjuhtumiteks taandamine, nende teemade postpoliitiline käsitlemine ning teistest aktuaalsetest küsimustest lahutamine muudab nad võimude jaoks mugavaks. Nii võib ühel või teisel teemal pidada lõputuid simulatiivseid debatte – meil on ju sõnavabadus –, ilma et peaks kunagi midagi tegema. Rääkida võib nii palju, et tekib kindlus, et kunagi ei juhtu midagi.

Nii kaua, kui need heterogeensed teemad geiabieludest õpetajate palkadeni ei ole võrdsustatud ja omavahel seostatud, asetatud ekvivalentsusahelatesse, kui ühe või teise teema eestkõnelejates ei nähta iseenda liitlasi ning välditakse nende muutumist omavahel seostatud poliitiliseks platvormiks, ei juhtu midagi. Nii kaua me jäämegi hulpima üksikjuhtumite administratiivsesse merre, sest võimuaparaadil on resurssi tegelda nende teemade tapmisega, samal ajal kui nn kodanikuühiskonnal neid vahendeid napib.

Kas näiteks venekeelse hariduse eest võitlejad on ikka valmis võitlema homode õiguste eest ja vastupidi või ametiühingud astuma välja ökokatastroofide vastu või ökoaktivistid seisma päästjate palkade eest? Ja kas me ikka tegelikult ka tahame, et midagi muutuks? Või me lihtsalt naudime iga lüüasaamise nukkerülevat poeetilist mõõdet? Nohistame vaikselt nurgas rahvakogu teha, president heatahtliku baatjuška kombel ohje hoidmas, vibutame üheskoos sõrmekest Reformierakonna ja Keskerakonna suunal. Võibolla me oleme liiga mugavad, et tegelikult ka viia läbi mingisugune reaalne muutus?

Probleem seisneb Žižeki arvates selles, et näilise kõikelubava sõnavabaduse taga laiutab üks totaalne mõtlemiskeeld, mis liberaaldemokraatliku neoliberaalse hegemoonia raames tähendab igasuguse tõsiseltvõetava kehtivale korrale väljakutse esitamise katse pareerimist lausega: „Ükskõik kui heasoovlikud teie kavatsused ka ei oleks, viib see automaatselt Gulagini!” Meie ajupesu on nii täiuslik. Tegelik sõnavabadus tähendab õigust seada kahtluse alla kehtivat liberaaldemokraatlikku poliitilist konsensust, või see ei tähenda midagi, ütleb Žižek.

„Teha Leninit”

Žižeki arvates tuleks meil praeguses olukorras „teha Leninit”, või nagu tema väljendub – teda korrata – mitte ideoloogilises mõttes, vaid situatsiooni mõttes, milles ta ennast Esimese maailmasõja puhkedes leidis. 1917. aastal viisid Lenini aprilliteesideni tema totaalne pettumine Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraatides, kes 1914. aastal valisid „rahvusliku patriotismi liini” ning hääletasid sõja poolt. Ta ei suutnud sellist Internatsionaali ideaalide reetmist algul uskuda ja pidas seda Tsaari-Venemaa luure sobinguks. Just see katastroof, ütleb Žižek, saab sündmuseks, mis paneb aluse revolutsioonilisele Leninile. Tal puudub sellel hetkel parteisiseseltki, rääkimata ühiskonnast laiemalt igasugune toetus ning isegi Nadež­da Krupskaja pidas ideed demokraatliku ajutise valitsuse kukutamisest, politsei ja armee laialisaatmisest, sõjast väljaastumisest jms hullumeelsuseks.

Žižeki idee „Lenini kordamisest” ei tähenda tema juurde „tagasipöördumist” ei ideoloogilises ega ka muus plaanis, vaid samade impulsside otsimist tänasest poliitilisest olukorrast, kus liberaalne demokraatia on üksnes globaalse kapitalismi poliitiline vorm, kus tegeldakse üksikjuhtumite ning elu administreerimisega, sest keegi ei julge selgelt öelda, et kogu sellel parlamentaarsel loksutamisel ei ole mingit mõtet, kui pole võimalik välja vahetada kehtivat majandussüsteemi. Ka meie oleme jõudnud olukorda, kus vanad poliitilise võitluse vahendid on osutunud kasututeks. Paljud kurdavad, et ühiskonnas pole suuri ideid.

Ekspansiivse, üksnes kasvule orienteeritud majanduse olukorras ei saagi olla muud ideed kui „rohkem kapitalismi”. Võimu diskursus, mille kõige paremaks kehastuseks on meie rahandusminister, näib olevat justkui ümberpööratud variant mingist totrast Nõukogude-aegsest õpikust: elu pole läinud piisavalt helgeks sellepärast, et Euroopas on veel liiga palju kommunismi. Ja kui me juurime välja viimasegi kommunismi alge, siis saab tõeline õnn meie õuele.

Ühesõnaga, Žižeki moraal näib olevat, et hoolimata sellest, et praegusel hetkel ei tundu revolutsioon olevat võimalik, peaks selle just nimelt algatama, sest muidu võib olla liiga hilja. Ja kui kellelgi peaks olema kõhklusi seoses totalitarismi väljavaadetega, siis võib lugeda Kommunistliku Partei manifesti. Kui välja arvata kaks või kolm punkti, on suurem osa seal esitatud ideedest praegu igati normaalne osa laguneva heaoluühiskonna liberaalsest konsensusest, mis meie jaoks on vältimatu reaalsus: üldine hääleõigus, õigus tasuta haridusele, üldine tervishoid ja pensionid, lapstööjõu kasutamise keelustamine jne. Kui me oleme nõus, et see ei ole totalitarism, siis mida me kardame?

Anders Härm,
kultuurikriitik