Andi Meister tahaks Estonia katastroofi unustada
Reisiparvlaeva Estonia hukku uurinud komisjoni endine esimees Andi Meister ei ole esitanud endale küsimust, kas keegi on haavunud tema vastilmunud raamatu "Lõpetamata logiraamat" pärast.
Andi Meister, Estonia hukust möödub täna kolm aastat. Millised on teie tunded sellele mõeldes?
Ma ei ole Estonia hukust üle saanudki ja tundub, nagu oleks terve mu elu olnudki Estonia huku uurimine. õhtul heidan selle tundega magama ja hommikul ärkan. Psühholoogiliselt mõjus Estonia katastroof rängalt. Ma ei saa isegi sadamas laeva vaadata, kujutan ette, et see läheb kummuli ja inimesed on seal sees.
Aga õnnetust ei saa tagantjärele paberitega mõõta. On arve, mis tuleb ära parandada, sest iga arvu taga on inimene.
Mida olete teinud pärast komisjoni esimehe kohalt lahkumist?
Olen mõelnud, uurinud ja püüdnud seda ristsõnamõistatust lahendada. Pean iseendale aru andma sellest, mis toimus. Oleksin kohutavalt õnnelik, kui saaksin need mõtted peast heita.
Miks kirjutasite "Lõpetamata logiraamatu"?
Tahtsin panna mõned asjad paberile, et need minust järele jääksid. Ma ei saanud seda tegemata jätta. Mina ei otsusta, kas see kukkus hästi või halvasti välja. Ma ei arva, et minu tagasihoidlik isik ja see raamat oleks särav tungal vihmases septembripäevas.
Olete selles raamatus ridade vahel esitanud konkreetsetele inimestele mitmeid küsimusi. Näiteks miks on päästetute arvud kopterite aruannetes ja ametlikes aruannetes erinevad, kes oli see soomlane, kes jälgis sukeldumistöid jne. Kas soovite neile küsimustele vastuseid?
Need vastused peaksid tulema, kuid neid peaksid teadma teised inimesed. Mina ei vaja neid vastuseid.
Algselt tahtsite raamatu anda välja välismaal, miks kirjastas raamatu lõpuks uudisteagentuur Baltic News Service?
Mu tuttav, Baltic News Service-i juhatuse esimees Allan Martinson helistas mulle kaheksa kuud tagasi ja ütles, et ta võiks raamatu kirjastada. Sel ajal polnud mul veel mingit käsikirja. Mõtted olid küll paberil ja ka peatükkidesse jagatud. Aga ma ei teadnud, mis sellest üldse tuleb. Komisjoni esimehe ametit ei jätnud ma selleks, et hakata raamatut kirjutama.
Kas teile on tulnud pakkumisi raamat välismaal välja anda?
Ma ei ole enam raamatu peremees, see kuulub Baltic News Service-i kirjastusele. Loomulikult informeeritakse mind, kui "Lõpetamata logiraamatut" tahetakse tõlkida. Olen kuulnud, et huvi on juba tuntud.
Kui suure summa te raamatu kirjutamise eest teenisite?
Ma ei usu, et raamatu kirjutamisega keegi maailmas rikkaks saab. Minu meelest sain vähem kui komisjoni Rootsi-poolse esindaja Olof Forssbergi pool kuupalka. Ma ei mõelnud raamatut kirjutades rahale. Ma ei kujuta ka ette, et raamatut kirjutatakse kasumisaamise eesmärgil.
Kui palju aitas teid raamatu kirjutamisel Baltic News Service-i peatoimetaja Ainar Ruussaar?
Kirjutasin kogu raamatu ise. Ruussaar oli toimetaja ja ütles, mida sobib kirja panna ning mida mitte. Kärpeid selles raamatus pole tehtud.
Kas teil kirjutamise ajal oli kontakte pääsenutega või hukkunute omastega?
Olen püüdnud inimesi võimalikult vähe häirida. See, millest mul on raske mõelda, on hukkunute omastele veelgi raskem.
Kas olete mõelnud, et raamat võib häirida hukkunute omakseid?
Ma ei ole kunagi esitanud endale küsimusi, keda see raamat võiks häirida või kas keegi on selle pärast pahane.
Kõikvõimalikud piiri taga leiutatud teooriad oleks omastele kohutavalt haiget teinud ja võib olla oli see hea, et need omasteni ei jõudnud.
Aga kas komisjon tegi katastroofi uurides kellelegi haiget?
Ma ei tea, kui palju võib inimesele veel haiget teha, kui ta on kaotanud lähedase. See on juba iseenesest kohutav.
Sain vastata küsimustele minu käsutuses olevate materjalide alusel. Ma ei tohtinud kinkida või hävitada lootust. Kui oleksin komisjonis hakanud avaldama kõikvõimalikke seisukohti, poleks ma olnud enam erapooletu.
Miks olete pärast komisjoni esimehe ameti mahapanemist sulgunud oma korterisse ning väldite suhtlemist?
Võib-olla on see minu loomus. Seltskonda minnes pead hakkama vastama küsimustele. Mina tahaksin aga kõik küsimused unustada.
Kas te komisjoni praeguse esimehe kapten Uno Lauriga suhtlete?
Ma ei tülita inimesi. Aga me saime hästi läbi.
Väidetavalt on teil uurimiskomisjoni ametliku aruande koopia?
Aruannet mul pole. Komisjoni aruanne on soomlaste käes, kes vist selle kirjastavad. Aga olen toimunuga kursis ja nii palju kui tean, pole seal palju muutunud. Andmeid pole ma aga väljastanud.
Kas on võimalik, et komisjon teeb aruandes pärast teie raamatu ilmumist mõningaid parandusi?
Ma ei oska öelda. Arvan, et mõned peatükid peaks komisjon enne avaldamist põhjalikult läbi mõtlema. Aruanne ei tohi tekitada küsimusi, vaid peab andma selged vastused.
Kas peate silmas hukkunute ja päästetute peatükki?
Jah.
Miks on aruande valmimisel sellised segadused?
Ma ei tea. Ka komisjoni esimehena ei jõudnud ma seda paberihunnikut üksi läbi lapata. Igaüks tegeles oma reaga ja aruanne sündis selle aja jooksul. Kui leidsin, et asjad ei klapi, võtsin materjalid ette ja hakkasin uurima.
Te ei tööta praegu kusagil. Millest te elate ja mida kavatsete edaspidi teha?
Ma pole kunagi raha raisanud. Olen säästnud ja mõnda aega pean vastu. Võib-olla hakkan hoopis kirjanikuks. Kümme aastat tagasi kirjutasin käsikirja "Valgus olematus aknas", see on valmis. Need on mõtted ajast, kui me ei teadnud, mis Eestist üldse saab.
KäRT KARPA
