Olen vaidlejatega nõus, see on oluline küsimus. Kuid isikuandmete kaitse seaduse eelnõu lugedes ja ajakirjandusvabadust hinnates tundub see küsimus kahjuks teisejärguline.

Ei pea olema õigusteaduse asjatundja, mõistmaks, et õigusteadus pole täppisteadus. Kõik on väga subjektiivne ja tunnetuslik.

Oleme juba paarkümmend aastat saanud ülekaalukat avalikku huvi kohtupraktikas sisustada ja nüüdseks saame enam-vähem aru, millised kriteeriumid peavad esinema, et isiku õigus privaatsusele alluks sõna- ja ajakirjandusvabadusele. Ehk kust läheb piir eraelu ja avaliku huvi vahel.

10 000 eurot

Selleks on kulunud hulga aega ja kohtupraktikat. Samuti teame, et kõige enam on ebaõigete faktiväidete, mida põhimõtteliselt võiks ju ka isikuandmeteks nimetada, avaldamise eest valuraha saanud lugupeetud poliitik, keda meedias korruptandiks nimetati ja kellele kohus määras 10 000 euro suuruse hüvitise. Tundub õiglane.

Isikuandmete kaitse seaduse eelnõu määrab isikuandmete töötlemise eest järelevalvet tegevaks organiks andmekaitse inspektsiooni. See on alati nii olnud ja oleme sellega harjunud. Andmekaitse inspektsioon jälgis seni nii isikuandmete kaitse kui ka avaliku teabe seaduse täitmist ning tegi oma tööd väga hästi. Selgitas, juhendas ja harva karistas.

Uue eelnõu kohaselt hakkab AKI järelevalvet tegema ka meediaväljaannetes isikuandmete avaldamise üle. See on uus ja minu hinnangul väga ohtlik säte. Seda, kas huvi on avalik või ülekaalukalt avalik, otsustab edaspidi AKI.

20 000 000 eurot

Unustage pikad kohtuvaidlused. Kui olete lehes avaldanud isikuandmeid ilma avaliku huvita või ülekaaluka avaliku huvita või õigemini, kui AKI leiab, et meediaväljaanne on seda teinud ja meediaväljaandele ettekirjutuse teeb, siis on sunniraha määr selle ettekirjutuse täitmata jätmise eest kuni 20 000 000 eurot. Kui meediaväljaannet otsustatakse rikkumise eest karistada, siis on väärteo karistuseks rahatrahv samuti kuni 20 000 000 eurot (eelnõu § 67 nendele, kes kahtlevad).

Uus eelnõu suunab ajakirjanduse vaieldavad eksimused senisest eraõiguse valdkonnast karistusõiguse alla. Ehk riik võib ajakirjandusvabaduse teostamise eest rakendada sundi.

Juba aastal 1983 leidis Inimõiguste Kohus, et karistava normi olemasolu (isegi kui seda ei rakendata) võib olla eraelu puutumatuse riive (Dudgeon v. UK). Praeguse eelnõu norm, mis allutab vaba ajakirjanduse riiklikule sunnile, on ajakirjandusvabaduse lõpu algus. Juba sellise normi olemasolu välistab vaba ajakirjanduse. Sõltumata sellest, kas seaduse tekst sisustab ülekaaluka avaliku huvi või lihtsalt avaliku huvi olemasolu. Eestis pole ühtegi meediaväljaannet, kes suudaks oma vabaduse kinni maksta. Devil is in details, ütlevad kogenud juristid.