André Surén: kõik röövitud vajavad psühholoogilist abi
Pärast ligi neli kuud kestnud pangvangistust vabastati Liibanonis seitse Eesti jalgratturit. André Surén, sina valmistad ette inimesi, kes reisivad kriisikolletesse – nõustad ajakirjanikke, kes lähevad tööle riikidesse, kus on oht sattuda pantvangiks võtmise ohvriks. Kuidas mõjub neli kuud kestev pantvangistus inimese psüühikale?
Mind rõõmustab väga, et Eesti jalgratturid on vabastatud.
Iga pantvangivõtt on erinev. Ometi on laias laastus pantvangistuse faasid sarnased. Esimene faas on pantvangiks võtmise moment ise, kus pole selge, mis juhtub. Siis on kõik närvilised, ka pantvangivõtjad ise. Pantvangide peaeesmärk on ellu jääda ja nad peavad käituma õigesti, et konflikt ei eskaleeruks. Vastupanu osutamist tuleb vältida, muidu võib olukord ohtlikuks muutuda. Pärast pantvangistamise hetke järgneb teine faas, kui pantvange transporditakse. Ka siis on pantvangistajad väga närvilised ja pantvangiks võetud inimesed tunnevad suurt hirmu. Nad ei tea, mis juhtub, kas nad jäävad ellu. Kui vangid on jõudnud sihtpunkti, kus neid ilmselt hoidma hakatakse, siis see on esimene hea märk. Sest kui nad on ellu jäetud, viitab see sellele, et pantvangistajatel on mingid nõudmised, nad tahavad raha või on neil poliitilisi nõudmisi, näiteks tahavad nad, et vabastataks mõned poliitvangid. Kui vangid on jõudnud kohta, kus neid kavatsetakse kinni hoida, hakkavad nad mõistma, mis on juhtunud – et nad on pantvangis. Siis sõltub olukord sellest, kes on vangistajad, kuidas nendega suhelda, kas pantvangivõtjad oskavad sama keelt, mida vangid. Pantvangide jaoks on kõige tähtsam ellu jääda. See on üksainuke käsk. Kui röövijad vangidelt midagi nõuavad, siis ellujäämise nimel tuleb seda teha. Neli kuud pantvangistust on väga pikk aeg, inimesi saadab sel ajal väga tihti hirm. Pantvangid küsivad endalt: kas nad tapavad meid, kas nad tapavad kellegi meist, kuidas me sellest olukorrast välja tuleme? Kui ma nõustan inimesi, kes reisivad riikidesse, kus on pantvangistusse sattumise oht, siis – pantvangil on oluline algusest peale iseendasse uskuda, väljendada positiivseid tundeid ka siis, kui olukord on väga halb.
Kui kaua kulub neli kuud pantvangistuses veetnud inimesel sellest ülesaamiseks?
See on väga erinev ja sõltub inimese isiksusest. Aga neist seitsmest mehest viimane kui üks vajab psühholoogilist abi, sest nad on veetnud neli kuud äärmusliku psüühilise pinge all. Neil on olnud palju halbu mõtteid. Nad viibisid äärmuslikus olukorras, kus neil puudus igasugune võim, nad ei saanud midagi teha, nende elu üle otsustasid teised. On hea, kui pantvangid võtab vastu perekond ja kui riik on vahepeal hoolitsenud nende majandusliku toimetuleku eest.
Kindlasti on röövitutel väga suur rõõm olla taas vaba, näha oma perekonda, elada. Aga hiljem peaksid nad kõik olema valmis psühholoogilist abi vastu võtma.
Kuidas saab röövitu röövijaga kontakti luua, et too ei käsitaks teda lihtsalt objektina, vahendina, millega püütakse saavutada oma nõudmiste täitmist, vaid inimesena?
Mida rohkem kontakti on pantvangil röövijatega, seda suurem võimalus on ellu jääda. Aga seda tuleb teha ettevaatlikult. Kuna pantvangi sattunu peaeesmärk on ellu jääda, tuleb esiteks teha kõik, mida pantvangistajad nõuavad. Kui nõutakse videos esinemist, siis tuleb seda teha. Teiseks tuleb püüda võimalikult palju suhelda – keeleliselt. Aga seejuures ei tohi ületada pantvangistajate seatud piiri. Kui röövijad ütlevad, et ole vait, siis tuleb vait jääda. Siis võib jälle püüda ettevaatlikult kontakti võtta, et viia asi natuke isiklikumale pinnale. See mõjub ka pantvangile endale rahustavalt. Ometi ei anna isiklik kontakt garantiid, et röövijad midagi ei tee. Kui röövitu ja pantvangistaja suhe läheb väga isiklikuks, siis sellelgi võib olla pärast pantvangidraama lõppu oma psühholoogiline järelmõju.
Kas sellises kohas nagu Bekaa org Liibanonis on mõistlik jalgrattaga ringi sõita?
See on riskantne. Orus, kus jalgratturid teel olid, on väga palju eri grupeeringuid, kes tegelevad smugeldamisega, röövimistega. Need grupeeringud tegutsevad mõnigi kord valenimede all ja ei või olla kindel, et kui keegi teatab oma seotusest rööviga, siis see on õige nimi.
