Andrei Gudim: meile määritakse tuumajaama pähe sama labaselt kui klaastükke pärismaalastele

On väga hästi näha, et elame tõejärgses ajastus. Nagu Nautilus Pompilius on laulnud, määrib ringkäendus nagu tahm. “Operatiivüksusteks” on saanud PR-agentuurid, moositud ajakirjanikud, angažeeritud teadlased.

Mürgitusvastaseks kaitseks on infoallikate paljusus ja ebamugavate küsimuste esitamine. Tuleb tagada arvamuste võrdne kajastamine ja võrdne ligipääs infole. Sõltumatul ajakirjandusel on siin eriline koht. Tuumaenergia-tööstuse sõjaline päritolu ja olemus, selle rahastamine, tihe läbipõimumine riigistruktuuride ja poliitiliste jõududega püüab ahendada disskusioonivälja. Selle sektori probleemidest kuuleme ainult läbi suurte avariide ja katastroofide, sest lekked ja väiksemad avariid vaikitakse maha.

Saatuslik valik

Mind tabas tuuma-lugude lugemisel pettumus. Peale pressiteadete rõõmsa ümberjutustamise seal midagi polnud. On fakt, et tuumajaama ehitamine tähendab saatuslikku valikut ning et selle otsuse majanduslikud, insenertehnilised, regulatiivsed, poliitilised ja ökoloogilised komponendid on väga keerulised. Ma ei näe keeruliste küsimuste küsimist, millele oleks vaja saada ammendav vastus. Aktivistidel jääbki üle võtta relvastusse avalikud allikad ning asuda suurt teemat osadeks jaotama. Proovime seda koos teha.