Vabaerakond Foto: Ilmar Saabas

Asjata.

Vabaerakond sai teenitult nende teravdatud õiglustundega valijate hääled, kes uskusid Ossinovskit või Lauristini Harta 12 päevil, aga pettusid, kui sotside liidrite kaunid ideaalid koos Reformierakonnaga valitsedes tühjaks visisesid.

Sotside liidril tuleks mõelda vastupidi: mida kõike võiks koos Vabaerakonnaga valitsuses korda saata, kui reformerid pommina jala küljes ei ripu! Järgnev pärineb sotsiaaldemokraatide endi sõnastatud eesmärkidest.

1. Tõsta tulumaksuvaba miinimum vähemalt 400 euroni kuus ja päästa madalat ning keskmist palka teenivad inimesed palgavaesusest. Võimalik katteallikas üksikisiku tulumäära tõus.

2. Lõpetada joonlaua ja arvutuslükatiga haldusreformi tegemine, anda omavalitsustele finantsautonoomia, seadustada osutatavate teenuste jaotus omavalitsuse ja riigi vahel.

3. Lõpetada riigireformi sildi all alanud totaalne tsentraliseerimine.

4. Tagada igale maal elavale perele mõistliku hinnaga elekter ja kiire internet.

5. Eraldada põllumeestele konkurentsis püsimiseks piisavas mahus üleminekutoetust.

6. Tõsta õpetajate palk 120 protsendini Eesti keskmisest palgast.

7. Suurendada doktoranditoetust 80 protsendini Eesti keskmisest palgast.

8. Võtta vastu pealinna seadus.

9. Muuta riigikogu valimiste nimekirjad avatuks.

10. Piirata valimisreklaami mahtu ja lõpetada avaliku raha kasutamine varjatud reklaamiks.

Muidugi pole see kõik, vaid võimalik loetelu olulistest otsustest, millest alustada ja mille osas on meil üksmeel. Küsimus on tahtes Reformierakonna magusast, ent lämmatavast embusest väljuda.

Kui ülejäänud sotsidel on sama palju söakust kui Urve Palol, kes esmaspäeval riigikogu ees riigiettevõtete konsolideerimise teemal majandus- ja taristuminister Kristen Michalile nina pihta andis, on uue koalitsiooni sünd lihtne. Kui aga sotsid otsivad põhjust, miks praeguse koalitsiooni lõputu õud on nende jaoks parem kui selle õudne lõpp, pole midagi parata. Siis on Eesti poliitikas saamahimu taas kord ideaalidest jagu saanud.