ANDRES EILART: Suitsusaun Eesti moodi
Eks ta ole natuke ebameeldiv, aga olete ikka mõistev olnud ja olukorraga leppinud. Ent siis selgub, et vastavalt uuele seadusele on naabril võimalik sulle senisest veel lähemal suitsu teha. Vähe sellest, oma meelistegevuseks saab ta kasutada sinu korterit.
Tuha võimaldab see seadus muidugi põrandavaibale raputada. Kõigeks selleks on vaja osta lihtsalt üks luba. Ja ka see pole kõik. Kui ise ei jõua oma n-ö kvooti täis suitsetada, siis saab ta selle loa müüa omakorda kolmandale naabrile, kes võib-olla on valmis tema asemel rohkem suitsetama. Samuti sinu korteris.
Umbes samasugune olukord on praegu Eestis saastekvoodi, Euroopa Komisjoni ja Eesti Energiaga. Iga riik peab võitlema kliimasoojenemise vastu ning võimalikult vähe õhku ja keskkonda saastama. Riik on osale meie keskkonna saastajatele eraldanud saastekvoodid ehk lubatud kasvuhoonegaaside heitkogused. Nii palju, kui on kvooti, saad saastada. Kui saastad rohkem, siis tuleb kvooti juurde osta. Kui saastad vähem, jääb sul kvooti üle ja selle saad teistele maha müüa, et nemad saaksid rohkem saastata. Selline kvooditurg toimib Euroopas praegu üsna efektiivselt.
Piisav kvoot
Siiamaani on meil kvoodiga kõik kenasti läinud. Eesti Energial jäi seda kõvasti üle. Meie energiafirma teenis viimase kahe aastaga talle eraldatud kvoodi ülejäägi müügist kokku ligi kolm miljardit krooni. Kujutate sellist rahahunnikut ette? Aga ega Euroopa Komisjon pole loll. See on ju loomulik, et kui Euroopa Komisjon näeb, et Eesti Energia teeb üle jääva saastekvoodi müügiga roppu raha, siis ta ei anna enam nii palju kvooti. Eesmärk on ju, nagu öeldud, võidelda kliimasoojenemise vastu ehk vähem saastata. Kogu süsteem on programmeeritud just nõnda, et saastamise vähendamiseks sundida kasvuhoonegaase õhku paiskavad firmad võtma kasutusele keskkonnasäästlikumaid vahendeid.
Eesti (Energia) ja Euroopa Komisjoni vahel on aga tõusnud tüli. Eesti ei ole rahul talle eraldatud saastekvoodi suurusega, sest see on nüüd liiga väike. Eesti valitsus on nördinud ja kaebas Euroopa Komisjoni kohtusse. Mind kodanikuna ajab aga marru just asjaolu, et selle asemel, et riik omanikuna nõuaks Eesti Energialt keskkonnasäästlikku energiatootmisse investeeringute tegemist, nuiatakse hoopis Euroopa Liidult suuremat saastamismäära. Ja kui ka see ei mõju, siis serveeritakse tarbijatele kandikul kõrgem elektrihind.
Oluline on ka mõista, et Euroopa Komisjoni poolt praegu pakutav kvoot katab rahulikult ära tootmismahu, millega saab Eestit energiaga varustada. Kui on soov elektrit eksportida, siis tuleb kvooti juurde osta. See on ka normaalne, sest miks peaks Euroopa Komisjon laskma ühel firmal elektrit dumpinguhinnaga eksportida.
Asja kurb pool on selles, et siiani saadud ülimagusa kvoodikasumiga ei olegi midagi tehtud. Aga lambipirnid ikka värelevad ning meie energiatootmine on endist viisi “must tegevus”. Ja süsinikdioksiidi paiskame õhku endise innukusega.
