Andres Herkel: Reformierakonna ülbusest upakil haldusreform
Olgu siis jutt ilmeksimatutest maksudogmadest, tulevasest presidendist, kel peab küljes olema Reformierakonna lõhn või seadusloome monopoli võtmisest valitsuse kätte.
Varemail aegadel, kui Riigikogu paremini töötas ja koalitsioonipoliitikud polnud end valitsuse kummitempliks andnud, oli seaduseelnõude teise lugemise katkestamine tavapärane. Eriti loomulik on selline menetlemine nii mahukate ja kaalukate eelnõude puhul, nagu on praegu arutusel olev haldusreformi seaduse eelnõu. Lihtsalt lõpptulemus on sel juhul parem.
Teine etteheide eelnõu menetlemisele on see, et raamseadusega ei kaasne maksubaasi, teenuste korraldamist ja arvukate valdkonnaseaduste muudatusi puudutavad aspektid. Neid pole avalikkus veel näinud, aga ilma nendeta on reform pelk mäng piiride ja piiritulpadega.
Lugedes Riigikogu liikme Andre Sepa haldusreformi artiklit Delfis, torkab silma see, et ennekõike püütakse siin omapoolselt tõlgendada ja tõrjuda teiste poolt eelnõule tehtud muudatusettepanekuid. Säärane tekstikriitika on erapoolik. Aga Reformierakonnast tervikuna kumab läbi ka jürgenligilik maailmapilt, mille keskpunktis on suurte tähtedega kirjutatud MINA (loe: Reformierakond) ning ümberringi tiirlevad „lollid".
Sellise ilmapildiga ei saa põhimõtteliselt nõus olla. Kindlasti on küsitavusi nii fraktsioonide ja Riigikogu liikmete poolt esitatud arvukais ettepanekuis kui ka seaduseelnõus endas. Samuti ei saa mahuka ning suurte tagajärgedega eelnõu kõik küsitavused piirduda vaid paarisaja tekstikohaga, mille muutmiseks ettepanekuid tehti.
Niisuguse eelnõu arukas menetlemine eeldab kõigi ettepanekute hoolikat läbikaalumist ning ka eelnõu teise lugemise katkestamist. See annab võimaluse sõlmküsimused läbi arutada, avada uued ettepanekud ning saavutada parim tulemus.
Reformierakond lähtub risti vastupidisest eeldusest. Nende meelest tuleb kõrvalt tulnud ettepanekud tagasi tõrjuda, käivitada teerull ja eelnõu turbokiirusel läbi suruda.
Nüüd ettepanekutest, mida reformierakondlane Sepp püüab kerge halvasoovlikkusega tõlgendada. Kindlasti pole Vabaerakonnal kavas piirata Tallinna elanike arvu 130 000-ga. 130 000 on meie pakutud omavalitsuse elanike piirmäär, mis ära seletatult tähendab seda, et kui teha Tallinnas eraldiseisvad omavalitsused (näiteks praegused linnaosad, pluss koostööregiooni hõlmatud piirnevad vallad), siis saaks Lasnamäe (praegu ligi 120 000 elanikku) jääda eraldi tervikuks.
Meie ettepanekute mõte on Tallinna lämmatavat suurust tagasi tõmmata, detsentraliseerida võim, tuua otsustusõigus praegustesse linnaosadesse ning remontida pealinnaregiooni koostööd. Sumbunud linnavõim tahab tuulutamist ning asumitele ja kogukondadele tuleb anda rohkem mõjujõudu.
Teine osa Vabaerakonna ettepanekuist on suunatud sellele, et ühinevates omavalitsustes säiliks osavalla moodustamise võimalus koos valimiste ja rahvaesinduse otsustusõigusega. See annab kodanikele rohkem vastutust ja võimalusi. Kas ja kuidas seda kasutatakse, on muidugi iseküsimus, aga me ei saa nõustuda eelnõu lähenemisega, mis jätab osavallad sisuliselt lennuvõimetuks ideeks.
Võtame ka luubi alla need juhtumid, kus omavalitsustes toimuvad võimuvahetused on ilmselt motiveeritud soovist saada osa haldusreformi käigus „üle jäävate" omavalitsusjuhtide kopsakast lahkumishüvitisest. Hüvitist peaksid meie meelest saama vaid need omavalitsusjuhid, kes on pikema aja vältel järjepidevalt ametis olnud. Üle politiseerimise vältimiseks näeksime edaspidi hea meelega, et valla- ja linnajuhid valitakse konkursiga kui sõltumatud ametnikud, jättes poliitilise juhtimise pigem volikogudele.
Jüri Adams on teinud rea muudatusettepanekud, mille eesmärk on säilitada omavalitsusvalimistel võimalus moodustada valimisringkondi. See mitte ainult ei taga erinevate piirkondade parema esindatuse, vaid vastab paremini ka meil kasutusel oleva proportsionaalse valimissüsteemi mõttele. Kui ühest ja samast ringkonnast valitakse korraga enam kui 15 volinikku, siis hakkab see juba õõnestama demokraatia kvaliteeti.
Näiteks on Tartu linn praegu üks 49 mandaadiga ringkond. See ei tule kasuks lokaalsele esindatusele. Sellist nuri-uuendust rakendati esmalt 2002. aastal eesmärgiga anda häältemagnet Ansipile võimalus vedada ühtsest ringkonnast volikokku võimalikult suur hulk nõrgemaid kaaslasi. See ka saavutati, sest Ansipi ligi üheksa tuhat häält tõmbas volikokku koguni 22 kesise saagiga (90 kuni 243 häält) kandidaati. Selline manipulatsioon kindlasti ei vasta Eesti valimissüsteemi mõttele ning haldusreform ei tohiks selleks täiendavaid võimalusi luua.
Arvestades aga Reformierakonna kombeid ning asjaolu, et võimupartei on igal juhul infole ligemal ning mõjutab jõuliselt ühinemisjärgsete omavalitsuste piire, ei saa me sugugi uskuda, et nn. gerrymandering ehk valimispiiride kunstlik nihutamine valitseva erakonna huvides ei toimu. See oht on enam kui tõsine.
Niisugustel motiividel tehtud reform, mis ei sisalda omavalitsuste tulubaasi ja muude sisuküsimuste ümbervaatamist nõnda, et omavalitsused oleksid tõepoolest tugevad ja sõltumatud, ei saa tekitada usaldust. Kui sellele lisandub dialoogipuudus omavalitsuste endiga, samuti opositsiooni parimate kavatsustega esitatud ideede marginaliseerimine, siis ei ole see mitte reform, vaid Reformierakonna järjekordne võimumäng jõupositsioonide võtmiseks, mis Eesti arengut halvab.
Eriti näitlik on aga Tallinna probleemide täielik ignoreerimine. Meie pealinn vajab detsentraliseerimist juba ammu. Sellise katse asemel näeme, et Reformierakond ja Keskerakond on taas teineteisele lähenemas. Kas see valem on „Tallinn sulle, president mulle" või midagi suuremat pole veel selge.
