Head Vabaerakonna liikmed ja toetajad, daamid ja härrad!

Tänaselt vaateveerult hinnates on Vabaerakonna olemasolu vägagi loomulik. Vaid kaks aastat tagasi uskusid sellesse vähesed. Pigem valitses seisukoht: te ei jõua kuhugi, niikuinii ei suuda te midagi muuta.

Poliitikas on aegu, mil rajatakse vundamenti tulevikule, ja on aegu, mil toimub kiire otsustav läbimurre. Läbimurdepunkt tuleb ajastada valimisaastale. Ja kui valimised lähevad veel edukamalt, kui meil eelmisel aastal õnnestus, siis tuleb minna valitsusse – mitte nahka hoidma, vaid suuri tegusid tegema.

Praegu on Vabaerakond taas vundamendi rajamise faasis. Lubage mul allpool anda ülevaade sellest, millised vundamendi osad me oleme kindlustanud ning kus tuleb päästetöid teha, sest kõigi kahjustavate loodusjõududega ei ole me suutnud õigel ajal arvestada.

Esimene vundamendinurk on Vabaerakonna missioon ehk see, mida oleme tulnud tegema:

*tahame, et kogukonnad Eestis kasvaksid ja muutuksid tugevamaks;

*tahame, et erakonnad ei oleks eelisseisundis muu kodanikuühiskonnaga võrreldes ning poliitiline võim ei koonduks suurerakondade kätte;

*tahame, et rahvaesindused toimiksid ja siin tuleb alustada Riigikogust, mille mugandumist ja muutumist kummitempliks vastustame igati;

*tahame väärtustada terviklike lahenduste otsimist, mitte rühmaegoistlikku populismi või vabadust olla rumal, millest kirjutab Jüri Reinvere üleeilses Sirbis.

Mitte asjata ei olnud meie valimisloosung „Aru pähe!“ Meie avalik tegevus ja lahendusotsing on seni koondunud peamiselt kahe valdkonna ümber: demokraatiapakett ning maksud ja majandus. Möödalaskmised neis valdkonnis lähevad ühiskonnale kõige enam maksma.

Oma algatustega oleme maailmavaadet piisavalt defineerinud ning intensiivse tööga Riigikogus tõestanud, et meie ei ole ühe või kahe teema erakond. Kui meil seisab ees võimalik liitumine Euroopa Rahvaparteiga, siis rõhutame selgesti neid reservatsioone, mis meile on sünnimärkidega kaasa antud ajast, mil me oma tulekuga suletud kartellierakondade süsteemi mõra lõime.
Olgem ses osas mureta: maailmavaatega on meil kõik korras. See pole kivistunud ega ka mitte vedel!

Teine vundamendinurk on meie inimesed. Mitte ühelgi teisel erakonnal ei ole niisugust väge inimestest, kes on valmis panustama telgikampaaniates ja erinevatel üritustel. Aitäh selle eest! Tõsi, mitte alati ei ole me suutnud täita seda algatusvõimet lööva ja kõigile mõistetava sisuga. 2014. aasta allkirjade kogumise aktsioon oli parim, aga hoogu näitavad ka praegu käivitunud telgikõnelused presidendivalimiste teemal. Tänan ka kõiki toetajaid! Vabaerakonnal puudub õigus ebaõnnestuda, sest meie peale loodetakse.

Kolmandaks, me oleme rahaliselt heas ja oma rahakasutuse tavalt lausa eeskujulikus seisus erakond. Kunagi alustasime olematute vahenditega, algatasime kautsjoniraha kokkusaamiseks hooandja tüüpi rahakogumise, saime heade inimeste abiga viimasel hetkel vajaliku summa kokku ning lõpetasime valimiskampaania võlgadeta.

Oleme jätkuvalt seisukohal, et riik eraldab parlamendierakondadele liiga palju raha ning toime tuleks tulla poole väiksema summaga. Võtsime eelmisel üldkoosolekul vastu säästva erakonna põhimõtte ja oleme seda järginud. Iga rahakulutus peab silmas pidama selgeid ja konkreetseid eesmärke. Meil on kõik eeldused murda kartellierakondade halb komme teha valimiskampaaniaid võlgu. Peagi tuleb otsustada, kas ja mil määral kasutame reservi kohalike omavalitsuste valimiskampaanias.

Liikmemaksu tasumine on meil heal järjel võrreldes konkurentidega (aitäh!), kuid arenemisruumi on siin palju. Kui meie kogusime selle aasta esimeses kvartalis liikme kohta 3,34 eurot liikmemaksu, siis Reformierakond suutis koguda 0,32 eurot liikme kohta. See ongi tegelik vahe kodanike erakonna ja riigierakonna vahel. Kui 2015.a oli kõige parlamendierakondade liikmete keskmine panus liikmemaksudena 2,5 eurot ühe liikme kohta, siis Vabaerakonna liikmetel oli see erakondadest kõrgeim ehk 13,7 eurot ühe liikme kohta.

Miks on see nii oluline? Aga sellepärast, et inimesed võtavad vastutuse just selle eest, millesse nad ise usuvad ja aktiivselt panustavad. Tänan kõiki, kes on erakonna majapidamise heas korras hoidnud!

Aga nüüd neljanda nurga juurde, kus vundament tõsist toestamist vajab. Jään pisut kimpu selle nimetamisega. Mõned kutsuvad seda usalduse küsimuseks, mõned fraktsiooni lahti haakimiseks erakonnast (mis sugugi tõele ei vasta) ning mõned siseküsimuste viimiseks meediasse. Kokkuvõtlikult on ilmselt tegemist lastehaigusega, mis erakonna elutsüklis paratamatult esile tõuseb. Kui seda ei saa vältida, siis tuleb minimeerida selle tagajärgi.

Lekitamine, halvasti ütlemine ja selja tagant ründamine ei tohi olla Vabaerakonna stiil. Sellega me vaid kordama teiste erakondade vigu ja kombeid. Tunnustagem üksteist tehtud töö eest, ärgem karistagem neid, kes on ajanud oma vagu sirgelt, aega ja jõudu säästmata.

Head Vabaerakonna liikmed!

Meil räägitakse palju visioonist, strateegiast ja erinevatest tegevuskavadest. Mul on Vabaerakonna manifestis väljendatule lisada üks visioon. Selleks, et edasi liikuda tuleb teistest rohkem tööd teha.
Ütlesin pärast valimisi, et fraktsiooni tõhus ja professionaalne tööle rakendamine on esmane prioriteet. Oleme seda suutnud ja tõsised vaatlejad on seda tähele pannud. Täpselt samuti ütles erakond aasta tagasi, et esinduskogu moodustamisega pole vaja viivitada ja see tehtigi ära. Seega oleme me mitmel tasandil evinud võimet tegutseda kiiremini ja paremini, kui meilt ehk oodati.

Loomulikult peavad sellised tegevused olema eesmärgistatud ning kõnelema erakonna arengust selle pikas vaates. Peame oma tegevusega muutma Eesti poliitilist kultuuri ning olema valmis kandma valitsusvastutust – kui mitte enne, siis 2019. aasta edukate valimiste järel kindlasti. Selleks, et muuta Eesti paremaks, peame me suutma kõigepealt ise arukalt toimida.

Vabaerakond on algusest saati vastustanud populismi. Bertrand Russell on öelnud, et peaaegu kõigile probleemidele on olemas lihtsad, selged, kuid samas valed vastused. Meie asi on hoiduda selliste valevastuste pakkumisest valijaile. Hoidugem siis populismist ka erakonna siseküsimustes. Andkem aru, millised meetodid on väärikad ja millised seda sugugi ei ole.

Hea Vabaerakond!

Räägime nüüd veel töistest väljakutsetest, mis seisavad ees. Eesti riigi areng peab toetama meie inimeste võimalusi ja vabadusi. Selleks vajame me mitmeid reforme, aga ilmselt kõige enam riigireformi, mis lõpetaks riigiasutuste silotornistamise, tegevuste dubleerimise ja vähese tõhususe.

Tuleva aasta oktoobris toimuvate kohalike valimiste valupunkt on see, mis saab räpakalt tehtud haldusreformi järel omavalitsustest ja kohalikust demokraatiast. Me peame nendeks valimisteks valmistuma palju metoodilisemalt, kui lahkuv juhatus seda jõudis teha. Meie tublide piirkondade kõrval on toeks kõik need positiivsed kontaktid, mida oleme kogunud fraktsiooni visiitidel maakondadesse.

Samuti on meie roll tunnustada ja toetada kohalikke valimisliite, anda tuge nõrgemale poolele, keda suured erakonnad tahavad poliitikast küüniliselt kõrvale tõrjuda. Omaette ülesanne on murda korruptsioon Tallinnas ning pakkuda välja linnavõimu detsentraliseerimise mudel.
Oma sisemist struktuuri oleme me korrastanud niiviisi, et suudaksime piirkondadele rohkem tuge pakkuda. Tänan siinkohal aruandeperioodil tegevjuhiks olnud Margus Maidlat ja uuest aastast selle ameti üle võtnud Vello Väinsalu.

Osundan, et kui päris alguses oli Vabaerakonnas ehk isegi raske eristada administratiivse ja poliitilise juhtimise tasandeid, siis nüüd, mida aeg edasi, seda selgem on, et organisatsioon tervikuna vajab igapäevast tegevjuhtimist, mida poliitiline liider ei saa ega jõua teha. Vello on meie struktuuri oma rahulikul moel korrastanud ja siin me liigume kindlasti õiges suunas.
Austatud erakonnakaaslased!

Nüüd jõuan oma kõne selle osani, kus tuleb anda hinnang sellele, mis toimub Eestis ja maailmas. Reformierakonna valitsusperiood on kestnud liiga kaua ning see on muutunud piduriks kõigile tõsiseltvõetavamatele reformidele. Lõppeval nädalal arutas Riigikogu taas meie tulumaksuseaduse põhimõtet ehk maksuvaba tulu otsustav tõstmist, mille katame üksikisiku tulumaksu määra tõstmisega. Taas tunnistasid sotsid, et Reformierakonnale truuks jäädes ei saa nad hääletada nii, nagu süda käsiks. IRL rääkis taas madalapalgaliste maksuvabastusest, mille administreerimisega on Maksuametil suuri probleeme.

See on tüüpiline näide, kus midagi ei saa paremaks muuta, sest osa erakondi on andnud end Reformierakonna pantvangiks. Reformierakond pidurdab uusi ideid ning püüab kalevi alla suruda kogu maksudebati, mida Eesti väga vajab ning mille osas ka Vabaerakond tegi märtsis toimunud maksukonverentsiga olulise avangu. Eesti lihtsalt ei saa edasi minna süsteemitu vastutustundetusega. Ehk nagu Taavi Rõivase valitsus alustas – kraapides aktsiiside ja muude ettevõtlust pidurdavate maksude pealt kokku raha, et siis valimislubaduste enampakkumine kinni maksta.

Me ei saa aru, kuidas on võimalik tagada Eesti sotsiaalsüsteemi edasine toimimine, kui igal aastal lahkub tööturult umbes 6400 kätepaari, umbes 3400 inimest läheb vanaduspensionile. Valitsus ei ole lahendusi pakkunud. Siin vajab Eesti riik visiooni ja lahendust isegi juhul, kui see on valus.

Kuid Reformierakonnal on kombeks valusad probleemid homse varna riputada, nagu Estonian Air’ile keelatud riigiabi osutades, nagu nüüd kardetavasti tehakse uue lennufirmaga. Ma ei peatu korruptsioonil Tallinna Sadamas, mille tekkepõhjuseid peagi valgustab Artur Talviku raport. Kõige selle juures on aga üks uskumatu ülbus veel. Nimelt on Reformierakond asunud oma sapiste märkustega asunud end lahti haakima Riigikontrollist – umbes nagu Keskerakond haakis end lahti Eesti õigussüsteemist.

Märgin veel, et sel nädalal jõudis meieni ka justiitsministeeriumi analüüs Eesti poliitilise süsteemi kohta. Seal sisaldub mitmeid tõdemusi alates üleminekust nn. avatud valimisnimekirjadele, mis haakuvad meie demokraatiapaketi põhimõtetega. Jällegi, kõik sellesuunalised algatused on seni Reformierakonna taha kinni jäänud. Hiljemalt 2019. aastal peab Vabaerakond selle piduri eesti arengul eest ära lükkama.

Austatud kuulajad!

Rahvusvaheline olukord on keeruline ja Vabaerakond peab välispoliitikas tõsiselt kaasa rääkima. Ka meie vastav toimkond on järjest aktiivsem. Põgenikekriisi, Kreeka rahakriisi ja Venemaa agressioonidest tingitud kriiside kõrval on minu arvates Euroopas veel üks oluline kriis. See on poliitilise juhtimise võimekuse kriis.

Lisaks USA presidendivalimistele seisavad meil lähiajal ees valimised Saksamaal ja Prantsusmaal ning juba selle kuu lõpus teevad britid otsuse kuulumise kohta Euroopa Liitu. Ees seisab rida sündmusi, mis sunnivad riike endasse vaatama sellal, kui arvestades näiteks hiljutisi sündmusi Süürias või Ukrainas – juhtuda võib mida iganes. Euroopa tervikuna vajab võimet kiiremini ja julgemalt otsustada.

Meie jaoks on väga oluline NATO täiendavate jõudude paigutamine Poola ja Eestisse, Lätisse ning Leetu. Meile on oluline Euroopa ühtsus sanktsioonide rakendamisel ning me peame vastustama Nord Stream 2 tüüpi geopoliitilisi projekte. Peame Eesti valitsuselt nõudma enamat otsustusjulgust ja igal võimalusel meie välispoliitika eesmärke toetama.

Lõpetuseks paar sõna presidendivalimistest. Kui ka lahkuval juhatusel ja fraktsiooni liikmetel on meie kuulamistest kristalliseerunud esialgne seisukoht, ei tähenda see, et otsused on ette tehtud.

Erakond tervikuna peab saama võimaluse kaasa rääkida. Tahan siinkohal tänada Marina Kaljuranda söakuse ja sarmikuse eest, millega ta meie ette tuli. Täname Indrek Tarandit, Jaak Jõerüüti ja Allar Jõksi seisukohtade eest, mida nad väljendasid ja mis kõlasid väga selgelt kokku Vabaerakonna programmi ja manifestiga.

Aitäh kõikidele!