Andres Kasekamp: Leedu populistide visa hing üllatas
Juba ammu oli üsna selge, et seni võimul olnud konservatiivid kaotavad Leedu valimised, ja sel nädalavahetusel nii läkski. Valitsuse populaarsus oli juba pikka aega olnud madal ja polnud üllatus, et vasakpoolsed taas võimule tulevad. Peaminister Andrius Kubilius pole esiteks kuigi karismaatiline tegelane ja teiseks on üsna selge, et inimesed on tüdinud neli aastat kestnud kärbetest ja kokkuhoiupoliitikast.
Tõsi, peaminister Andrius Kubiliuse konservatiivse partei tulemus polnud ka nii halb, kui kardeti, ta kogus ikkagi 13 protsenti. Eks neid aitas seegi, et president on viimaste nädalate jooksul kiitnud tema parteid ja selle majanduspoliitikat. Siiski on raske ette kujutada, et nad koalitsioonipartnerina esile kerkiksid, selleks peaksid nende vastased tülli minema.
Vasak-parem-vasak
Kui vaadata taasiseseisvunud Leedu poliitilist ajalugu, siis ongi tavaliselt nii läinud, et võimul vahelduvad parempoolsed ja vasakpoolsed, konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid. Kõik valitsused vahetatakse järgmistel valimistel välja, võim liigub paremalt vasakule või vastupidi.
Praeguse olukorra erinevus seisneb selles, et Viktor Uspaskihhi juhitud vasakpopulistlik Tööpartei edestas sotsiaaldemokraate, mis on minu meelest muret tekitav areng. Populistlikke parteisid, kes saavad häid tulemusi, on Leedus leidunud pea kõikidel valimistel. Aga see, et üks valimised päris ära võitis, on siiski pigem haruldane. Tavaliselt on populistlike parteide tähelend lühike. Kui nad korra saavutavadki edu, siis peatselt valijad pettuvad neis. Veelgi haruldasem ja minu jaoks kõige suurem mõistatus on aga see, et Uspaskihhi Tööpartei oli võimul 2004.–2006. aastal, kuid kõrbes lõpuks korruptsiooniskandaali tõttu ja Uspaskihh varjas end aasta aega Venemaal. Aga nüüd astusid leedulased teist korda samale rehale.
Populistlikuks nimetan ma neid seetõttu, et nad pakuvad midagi kõikidele, aga nende platvormi pole eriti realistlik teostada. Nende algatused ei ole jätkusuutlikud. Kui nad lubavad teha lõpu kärpepoliitikale, aga ühtlasi suurendada sotsiaalkulutusi, siis ilmselt põrkavad nad peagi reaalsusele ja peavad oma lubadusi revideerima.
Julgeolek vähem tähtis
Positiivsema poole pealt võiks ehk välispoliitika alal esile tuua, et Leedu–Poola pinged, mis põhinesid lõpuks osalt ka kahe riigi välisministrite isiklikel erimeelsustel, kes ei suutnud enam teineteisega korralikult rääkidagi, võivad nüüd veidi leeveneda. Konservatiivsemad erakonnad, mis olid seni võimul, on ka jõulisemad rahvuslased.
Uspaskihh on lubanud soojemaid suhteid Venemaaga. NATO puhul ilmselt midagi oluliselt ei muutu, aga Leedu ei suurenda ilmselt kaitsekulutusi, mis praegugi on vaid ühe protsendi ringis. Seega jääb Eesti ilmselt ka edaspidi ainsaks Balti riigiks, mis täidab oma kohustusi NATO ees. Ja kui Balti riike vaadeldakse ühtse pundina, siis Eesti kaitsekulude alasest pingutusest ei piisa.
Vasakpoolsemate erakondade jaoks on välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika teisejärguline küsimus ja ehkki kardinaalselt midagi ei muutu, ei ole valdkonna vähesem tähtsustamine Eesti julgeolekule kasulik.
Andres Kasekamp, välispoliitika instituudi direktor ja Tartu ülikooli professor
