Andres Keevallik: mina tehnoloogia arengut ei karda
•• Milline on rektori elu? Kas teil teadus- ja õppetööks üldse aega jääb?
Teadus- ja õppetööks ei jää. Mõned prorektorid on püüdnud ennast administratiivse töö kõrvalt veel vormis hoida ja on hakkama saanud, aga see tähendab ikkagi ülimat pingutust. Rektorina pole ma loengut pidanud ega teadust teinud.
•• Teie kooli nimeks on tehnikaülikool, kuid üha rohkem kuuleme pehmetest erialadest, mida õpetate.
Meid on sellega seoses tõesti kritiseeritud, aga majandusteaduskond on meil olnud juba 70 aastat. Tulnud on ka mõned uued teaduskonnad. 2000-ndate alguses tegime matemaatika- ja loodusteaduskonna. Väga edukas otsus, sellest on saanud üks meie tugevamaid teaduskondi. Ja meil on tõesti ka sotsiaalteaduskond.
Idee on selles, et kuigi valdavalt koolitame insenere, tahame samas, et kogu vajalik teadmine, ka inseneridele vajalik teadmine, tuleks oma koolist. Lisaks tuleb niimoodi sünergia. Maailmas on niisugust kooslust hakatud kutsuma kaasaegseks ülikooliks. Kui vaatama seda, mida soomlased teevad Aalto suunal, siis nemad panid ka kokku tehnika, majanduse ja kunsti.
•• Aga kas argumendiks on ka raha? Et mida rohkem üliõpilasi endale saab, seda enam tuleb raha?
See ka, eks ole. See on eriti argument nendele teaduskondadele. Sotsiaal- ja majandusteaduskond praktiliselt riigi raha ei saa. Nad on isemajandavad. Valdavalt on neil tasulised üliõpilased: kohalikud ja välismaalastest üliõpilased.
•• Mida arvate tasulisest kõrgharidusest, mille tööandjad oma manifestis välja pakkusid?
Mina olen esialgu üsna kategooriliselt selle vastu. Ent ega ma täpselt ei tea, mida tööandjad välja pakuvad. Kui on tugev sotsiaalsete grantiide süsteem, siis oleks ehk mõeldav. Meil on aga kõrghariduse strateegiasse kirjutatud, et üliõpilastele peab olema garanteeritud võimalus pühenduda õppimisele. Kuid meil on 66% üliõpilasi sunnitud tööl käima ja 15% üliõpilasi saab Eestis toetust. Need on suhteliselt väikesed toetused ja paljud tudengid on ikkagi üliraskes olukorras: rabavad hommikust õhtuni ja ka öösel, et toime tulla.
•• Saabusin tänasele kohtumisele natuke varem ja vaatasin siin tehnikaülikooli ees, kuidas tudengid kooli saabuvad. Autodega saabuvad, kõik teie majad on paksult autodest ümbritsetud.
See on tõesti kummaline. Kui Euroopas tulevad tudengid kooli ratastega, siis meil autodega. Oleme sunnitud väga palju garaaže ehitama. Ehitame uusi hooneid ja uusi ühiselamuid ja meil on kohustus kõik need alt garaaže täis teha, sest niisugused on mängureeglid. Eile haldusjuhiga arutasime, et oleme pidanud kulutama garaažide ehitamisele 150 miljonit. Nojah, nii on meie üliõpilased hakkama saanud ja vist ka omamoodi kihistunud. Kõik autod vist väga kallid ei ole, aga osa ikka on.
•• Te mainisite, et enamik Eesti üliõpilasi töötab, aga kui rääkida tehnikaaladest, siis ma kujutan ette, et siin peavad tudengid ju olema kohal, olema laborites, tegema katseid – see on erinev mõnest pehmest erialast, kus tudeng võib ehk tõesti konspekti või raamatut ka õhtul kodus lugeda. Kas siis tehnikaalade tudengitel on üldse võimalust töötada?
Tuleb välja, et on. Nad ikkagi leiavad neid võimalusi. Meil on palju ka selliseid näiteid, kus ka laboritöid saab teha interneti kaudu. Nüüd on riik võtnud loodus-, täppis-, tehnikaala tudengid (nn LTT) oma erilise hoole alla. Eelmisel aastal jäi 127 miljonit nendele mõeldud stippe anda, riik lihtsalt ei suutnud seda ajaliselt rakendada, aga mõte liigub selles suunas, et karmimatel erialadel oleksid paremad stipid.
•• Tööandjad on rääkinud, et noored peaksid rohkem minema kutsekoolidesse ja õppima rohkem reaalaineid. Aga Rein Raud kirjutas mõni päev tagasi Eesti Päevalehes selle kohta kriitiliselt. Tema argument on maailmavaateline: kas siis inimesed on nagu tootmisühikud, mida ettevõtted riigilt tellivad, umbes nii nagu ettevõtted tellivad üksteiselt treipinke, koopiamasinaid või arvuteid?
Lugesin seda artiklit. See on humanitaari mõistlik ja tugevalt argumenteeritud seisukoht. Kuid kehtib minu arvates eeldusel, et oleme piisavalt jõukad. Teatud etappidel võiksime teha otsuseid, mis oleksid suunatud kindla erialade grupi eelistamisele. Soomes ja Rootsis oli samasugune strateegia. Kui võtame Soome lama 1990-ndate alguses, siis Soome panustas ka võimsalt haridusse ja kõigepealt nendesse valdkondadesse, mis andsid majanduskasvu tagasi. Hiljem hakati arendama ka eksootilisi ja nišierialasid. Suund oli aga väga selgelt alguses tootmist kindlustavatele erialadele.
•• On siis pehmed ja kõvad erialad praegu tasakaalust väljas?
Kui saime uue iseseisvuse, oli ainult tehnikaülikoolis info- ja kommunikatsioonitehnoloogia aladel koolitatud üle 5000 spetsialisti ja korralikult koolitatud, julgen öelda. Nõukogudeaegne haridus oli neil aladel tipp-topp. Siis algaski meie infotehnoloogia edu, mille hiilgavamateks näideteks on Eestis tehtud pangasüsteemid.
Siis läks põhiline mass noori pehmeid erialasid õppima. See oli arusaadav. Nõukogudeaegse majandusharidusega polnud midagi peale hakata, Nõukogude juuraharidus ei kõlvanud. Tekkis ka ligi 40 eraülikooli. Tehnikaülikooli vastuvõetavate arv esialgu ei suurenenud. Nüüd oleme tasakaalust väljas ja oleme hädas. Meil on 1000 spetsialisti või isegi rohkem puudu. Kui olin esimest korda rektoriks, siis käis siin Nokia. Neil oli kohe esimeses järgus 200 inseneri vaja. Meil polnud midagi pakkuda.
•• Kas Tartu ülikooli eelistatakse? Kas haridusministeerium, avalikkus, poliitikud eelistavad? Kunagi oli kuulda sellisest nagistamisest tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli vahel, nüüd mitte nii palju.
See on mööda läinud. Aaviksooga me küll omal ajal nagistasime. Nüüd on see ära kadunud jah.
•• Aga otse küsides: kas Eesti riik eelistab Tartu ülikooli?
Kuidas seda nüüd öelda… Eks ta ikka üldiselt niimoodi on olnud. Kui oli minu rektoriaja esimene periood, selle kohta võin öelda mõned arvud. Tehnikaülikooli aastaeelarve oli 2000. aastal 250 miljonit, Tartu ülikoolil 750 miljonit.
Samas polnud see nii ainult sellepärast, et riigikogus oli liiga palju tartlasi. Oli ka tehnikaülikooli oma süü: jäädi ootama, mõeldi, et äkki antakse, mõned jäid istuma elevandiluust torni. Kui Mart Laar siin käis, ütlesin talle, et näed, sinna on investeeritud sadu miljoneid, aga meile 16 miljonit. Laar ütles: teame, aga vaatame tulevikku. Tulevik on nüüd kohal. Aasta tagasi oli meie eelarve 1,5 miljardit, Tartu ülikooli oma 1,7 miljardit. Need muutused proportsioonides on näidanud arengut.
•• Mitut rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist ülikooli üks miljonirahvas ülal pidada suudab?
Maksimaalselt paari. Kahte. Võib jääda muidugi ka nišiülikoole.
•• Kui te ütlete kaks, siis kolmas suur ülikool…
Ma räägin praegu just teadusülikoolidest. Neid ma usun kaht. Kui vaadata teadust, kui palju üks või teine ülikool rahalises vääringus teadust teeb, siis minu teada on isegi maaülikool Tallinna ülikoolist ees.
•• Millal jõuab mõni Eesti ülikool mõnda rahvusvahelisse ülikoolide edetabelisse?
Tartu ülikool võib väidetavalt olla seal juba 500 seas, tehnikaülikooli kohta ei oska öelda. Need kriteeriumid on teatud mõttes subjektiivsed.
•• Põhiliselt vist põhinevad need edetabelid ikkagi teaduse mõõtmisel, publikatsioonide arvestamisel?
Just. Aga selline lineaarne järjestamine on ikkagi puudulik. Näiteks looduses on lineaarset järjestamist väga vähe. Looduses võib olla nii, et on mõningad tipud, kuid siis terve rida neid, kes pole üldse võrreldavad. Mina pean nii Tartu ülikooli kui ka tehnikaülikooli ikkagi maailma juhtivate klassikaliste ülikoolide ja tehnikaülikoolide hulka kuuluvateks. Mis siis, et nende parameetrite järgi me veel sinna ei kuulu. Aga me teenime ikkagi oma rahvast ja edastame teadmisi.
•• Kuidas seda taset ikkagi objektiivselt hinnata?
Eestis on natuke viltu see, et liiga palju kasutame bibliomeetrilisi kriteeriume teaduse headuse või koolituse hindamiseks. Kui palju artikleid keegi on kirjutanud? Kui palju on teised kedagi tsiteerinud? Soomlased aga ütlevad, et 0,5% teadmisi, millel baseerub nende kõrgtehnoloogiline tootmine, tuleb Soomest. 99,5% tuleb mujalt.
Siit tuleb teha järeldus, et teadmiste siire on väikeste riikide jaoks ülimalt oluline. Näiteks õppejõud, kes ei kirjuta nii palju artikleid, aga on kursis sellega, mida maailmas tehakse, ja vahendab neid teadmisi Eestisse, ennekõike üliõpilastele, teeb tööd, mida üks väikese riigi õppejõud peabki tegema.
•• Kui palju tehnikaülikooli professor palka saab?
Mis kassa kaudu kätte läheb (ehk: see pole ainult põhipalk, seal on lisatasud sees) on 36 000 krooni.
•• Neto?
Ei, see on bruto.
•• Kuidas see arv teile Eesti Vabariigis praeguse arengutaseme juures tundub?
Ta ei tekita tugevat motivatsiooni. Eelmises arengukavas oli seatud siht, et professor pidi saama 2010. aastaks neli Eesti keskmist palka. Praegu on siis umbes kolm keskmist palka.
•• Samal ajal on Eestis ja ka tehnikaülikooli juures rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasi, kellel on oma firmad.
Oi, neid on palju. Need võivad teenida saja tuhande ligi, seal on 70 000 teenijaid. Paljud spin-off-firmad on seotud meie teadlastega ja see on väga tervitatav.
•• Kokkuvõttes saan aru, et rahaline olukord on aastatega paranenud.
On küll, jah. Masu tuli vahele, aga loodame, et asjad hakkavad taas paremini minema.
•• Mis summadest elavad doktorandid?
Neil on 6000-kroonine stipendium ja muud ei midagi.
•• Kuid kas doktorandiaeg pole just üks tähtsam ja kriitilisem teaduse tegemise aeg?
Jah, doktorantide probleem on tõsine. Praegu on laua peal dokumendid, mis doktorantide olukorda parandavad, võimaldaksid suurendada nende toetusi ja annavad neile võimaluse kõrvalt teenida.
•• Mida arvate Eesti koolide reaalainete õpetamise tasemest?
Nigel ja väga kõikuv. See, et ma-temaatika riigieksamit polnud, tekitas ikkagi palju küsitavusi.
•• Kas Eesti koolide frontaalõpe – õpetaja loeb klassi ees raamatut ette – ei tapa laste huvi reaal-ainete vastu?
Loomulikult. Rohkem on vaja lasta katseid teha. See on loovuse küsimus. Mina sain huvi matemaatika vastu peaaegu alg-klassides ja nautisin matemaatikaga tegemist.
•• Mulle on jäänud mulje, et enamik koolilapsi peab reaalaineid raskemaks.
Peetakse jah, aga minu arvates pole nii. See on sisseelamise küsimus, mis sõltub sellest, kui hea on õpetaja. Kui õpilane saab järje peale, mõtlemise loogika ja kategooriad kätte ega satu olukorda, kus aine muutub vastikuks, siis ei ole reaalaine raskem.
•• Miks on tehnika, reaalained ja lõpuks ka tehnikaülikool nii mehised?
Eks ta vist algab sellest, et tüdrukud on natukese teistsuguse mõttelaadiga ega näe suurt motivatsiooni matemaatikat või reaalaineid hästi õppida. Võib-olla on ka mingid kerged erinevused sugude vahel. Eks see sõltub sellestki, mida inimesed perspektiivis näevad või mida sinu vanemad sulle perspektiivis soovitavad. Võib-olla tuleneb see erinevus loodusest. Võib-olla vaatavad naised ka rohkem pehmete väärtuste poole. Mehed on mehed ja ega me ei tahagi, et naised ja mehed päris ühesugused oleksid.
•• Te ei näe sellises segregatsioonis probleemi, vaid pigem peate loomulikuks?
Mina pean seda pigem jah loomulikuks. Ma ise õppisin automaatikat ja meil oli 30 poissi ja kolm tüdrukut.
•• Kui suur on naiste osakaal professorite seas?
Naiste osakaal on väiksem. Eesti ei ole selles mõttes ainulaadne.
•• Kas üks põhjus võib tulla sellest, et doktoritöö tegemise aeg – võib-olla kõige tähtsam teadlasetöö moment, mis määrab su edasise karjääri – langeb kokku ajaga, mil naine on viljastamis-küps?
Jah, eks see on loomulikult ka üks põhjus. Jumala õige. Teatud mõttes segav asjaolu. Kuidas töö ja pere kokku panna? Õnneks on meil väga edukaid naisi teaduses, näiteks robootikaprofessor Maarja Kruusmaa, kellel on endal mitu last. Mul on piinlik öelda, et ei oska täpset arvu öelda, aga paarikümne ringis võib meil naisprofessoreid tehnikaülikoolis olla küll.
•• Kas reaalaineid ja tehnikat hinnatakse Eestis piisavalt? Ajalehed kirjutavad pigem laulu- ja moevõistlustest. Kui tihti kirjutatakse aga robotite võistlustest või matemaatikaolümpiaadidest?
Nüüd tehnoloogiaõpetus ju koolidesse läheb. Meil on ka laste suvekoolid, kus nad käivad tehnikaasjadega tutvumas, meie instituutides ja laborites. Üritame huvi tehnoloogia vastu igati toetada ja tekitada.
Piisavat tähelepanu aga pole. Ma toon ühe näite. Võtame Tallinna laululava. See on unikaalne ehitis. Aga veel samm edasi on Tartu laululava, mis on maailmas ainulaadne. Täielik tipptase. See on üks insenerimõtte tippe. Täiesti unikaalne ehitusmaailmas, kui seal aga peetakse laulupidusid või ükskõik mis üritusi, siis ma pole kordagi kohanud, et keegi juhiks tähelepanu maailma tipptasemel konstruktsioonile.
•• Kuidas saaks teadust rohkem populariseerida?
Mis on Eestis üks teaduse rahastamise süsteemi viga, on see, et teadlastel ei võeta arvesse populaarteaduslikke artikleid. Kui vaatame arve, siis tipptasemel artiklite arv läheb üles, aga populaarteaduslike artiklite arv läheneb nullile. Ühiskonna laiema harimise eest ei maksta ja see töös ei loe.
•• Te näete sellist ohtu, et teadlaskond ja ülejäänud ühiskond irduvad üksteisest oma kastidesse? Pole vahendajaid?
Nii ta on.
•• Paar küsimust ka teistel teemadel kui kõrgharidus. See pole küll teie eriala, kuid enamasti on need teie kooli inimesed, kes seda asja ajavad – nimelt energeetika asja. Kustkohast Eesti tulevikus elektrit saab? Mis suunas meie energeetika peaks liikuma?
Mina isiklikult ei ole tuumajaama vastu. Ma ei põlgaks muuseas sedagi, et võiksime hakata ka Venemaalt ostma. Ma loodan, et suhted Venemaaga paranevad. Minu nägemuses aga võiksime tuumajaama poole liikuda.
•• Mis te arvate teemast nagu privaatsus internetis?
Mina näen siin suuri probleeme. Siin on variante, et kõiki võidakse jälgida ja analüüsida. Privaatsus kipub kaduma niikuinii. Oleme lihtsalt niisuguses maailmas. Ma näen siin probleeme – ükskõik kus, olgu need siis pangakaardid, mille abil sinu tarbimisharjumusi jälgitakse.
•• Kas see on lihtsalt psühholoogiline ebamugavustunne?
Ennekõike on see ehk tõesti psühholoogiline, aga kuskilt maalt võib see muutuda ka väga praktiliseks, et sa pole enam kindel, kas sind ei jälgita regulaarselt ja sihikindlalt.
•• Ilukirjanduses, eelkõige muidugi ulmekirjanduses on sagedaseks motiiviks hirm tehnika ees. Kas teie ei karda tehnoloogia arengut?
Mina ei karda. Hirme on erinevaid ja hirmud on vahetunud. Näiteks tehisintellekti on üritatud luua juba palju aastakümneid ja sealt tulevad kahtlused: mis siis saab, kui robotid tulevad ja on targemad kui inimene? Nüüd on need hirmud kadunud ja rohkem näeme hirme geenitehnoloogiaga seotud arengutest, et mis sealt võib tulla. Inimeste disainimine, inimeste loomine – eks see on ka üks selline koht, kus teadus hakkab kokku puutuma usuga. Mõned arvavad, et usu ja teaduse sümbioos oleks see, mis võiks inimkonda rohkem edasi viia.
Eluloolist
Andres Keevallik
•• Sündinud 24. veebruaril 1943 Pärnus
•• 1961. aastal lõpetanud Rapla keskkooli
•• 1966 cum laude TPI elektrotehnika teaduskonna automaatika ja telemehaanika erialal
•• Professoriks sai 1992. aastal
•• 2000–2005 tehnikaülikooli rektor, siis arendusprorektor, tänavusest aastast taas Tallinna tehnikaülikooli rektor
