52-aastane Kaasani elanik, edukas ärimees Pavel Hotulev saatis protestikirju Kaasani ja Moskva institutsioonidesse ning pidas kirjavahetust Venemaa presidendiga ega saavutanud mitte midagi. Keegi ei andnud talle õigust, et tema poeg saaks käia Kaasanis koolis ilma tatari keelt õppimata. Viimases hädas riputas Hotulev oma sotsiaalmeedialehele südantlõhestava appikarje, kuhu pani kirja kõik, mida ta arvab tatarlastest ja nende keelest. Praegu käib kohus, kus vaetakse, kas tegu on rahvuslikul pinnal äärmusliku viha õhutamisega, mis on kriminaalkorras karistatav.

Venelased on pidanud vene keele eest mitmeid meeleavaldusi. Abi pole neile seni tulnud, sest sellised on Tatarstani seadused ja Moskva neisse ei sekku. Seadustest olulisem võib olla, et Kaasani rahvuslikult häälestatud võimueliit on võimupartei Ühtne Venemaa süsteemi integreerunud ühtne tervik ja tagab kohaliku lojaalsuse.

Kaasani kaasuses sõditakse sarnaselt Eestiga õiguse eest keelt mitte osata. Vähemalt jääb pealiskaudsel vaatamisel selline mulje. Asi ongi pealiskaudses muljes, kus kõige peale jääb loosung „meile pole seda vaja”, millel on koolitemaatikat arvestades kõrvaltvaataja jaoks haridust kui sellist eitav sisu. Küllap on venekeelses koolis tõelisi probleeme, mida tasub kuulata ja mille lahendamiseks tuleks ilmutada paindlikkust ja tasakaalukust. Pole kuulda näiteks arutlusi sellest, kuidas siinne venelane saab oma emakeeles selgeks Mendelejevi tabeli või et vene poliitikud seisaksid kuidagi selle eest, et mõne ameti juurde kuuluks vene keele oskuse nõue (äris kipub see isevooluteed nii minema).

Vene kooliga on millegipärast nii nagu pronkssõduriga, mille kaitsjate esireas seisid stalinistlikku joru ajavad isikud. Mõõdukamad ja kompromissi soosivad hääled jäid tagaplaanile. Arvatavasti juhtub ka kooliga nii nagu pronkssõduriga: sõidetakse teerulliga üle, sest paremaid ettepanekuid pole – läheb nii nagu Kaasanis. Poliitilisse vahtu lüüakse aga arutelud keelest ja eluruumi kahanemisest.

Suure rahva arusaamad

Eestlaste ja venelaste erinevust ülehinnatakse. Mõlemad söövad hapukapsast ja armastavad viina visata, mida ei tee ei prantslased ega itaallased. Ent keeleoskuse puhul on erinevust märgata. Väikese rahva jaoks on mõeldamatu halvustada võõrkeele oskust ja võidelda keele mitteoskamise eest. Suurel rahval seevastu on kindel kogemus, et saab omas keeles kätte kõik, mis vaja. Selle poolest ei erine venelased eriti inglastest ega prantslastest.

Keeleoskus on väikerahva jaoks ellujäämise küsimus. Sellepärast ei saa eestlane kunagi aru, kuidas üks keskkooliõpetaja pole selgeks õppinud keelt, mille ühiskonnas ta elab, ja asi taandub kvalifikatsiooni hindamisele. Mis haritlane ta on, kui ta keelt ei oska? Mingi nagin keeleküsimustes jääbki venelaste ja eestlaste vahele paratamatult vähemalt lähiajaks. Sellega tuleb rahus elada.