Andres Mäe: Võibolla oleks Eestil paslikum osaleda Leedu LNG-terminalis
Vajadust veeldatud maagaasi (LNG) taasgaasistamise terminali järele Läänemere idakaldal põhjendatakse maagaasitarnete mitmekesistamise vajadusega. Euroopa kogemus veenab, et erinevaist allikaist maagaasi importivad riigid on tõesti olnud hinnaläbirääkimistel edukamad. Kuigi alati ei aita seegi: Euroopa kõige avatuma gaasituruga Suurbritannias suurenes maagaasi hind märtsi lõpus jahedate ilmade tõttu hüppeliselt, kui rikke tõttu torujuhtmes peatati gaasitarned mandrilt.
Otsus rajada regionaalne LNG-terminal ühte kahest Soome lahe äärsest EL-i liikmesriigist on langetatud, praegu vaieldakse asukoha üle. Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse hiljutises uurimistöös esitatakse mitu olulist argumenti, miks tuleks terminali asukohamaana eelistada Eestit. Uuringus on paraku jäetud arvestamata mõningad olulised riskid.
Esiteks pole terminali kavandajail ette näidata, millistele tarbijatele maismaal taasgaasistatud LNG-d müüma hakatakse. See osa LNG-st, mis on kavandatud laevakütuseks, ei õigusta veel ühe regionaalse tarnekanali rajamise kulutusi, rääkimata EL-i lubatud rahalisest abist. Seda enam, et taolisi meretranspordi gaasikütusega varustajaid on Läänemere kaldaile tekkimas teisigi.
Kes ostaks terminalist gaasi?
Kuna maagaasi osatähtsus Läti ja Leedu energiabilansis on suhteliselt suur, siis võiks täiendavast tarnekanalist olla kasu ennekõike Lätile. Soome energiatarbimises on maagaasi osatähtsus väiksem, kuid kogumaht peaaegu niisama suur kui kolmes Balti riigis kokku, seega võiks regionaalne terminal kasuks tulla neilegi. Kuid Soome maagaasi suurimal müüjal Gasumil on Gazpromiga sõlmitud pikaajaline tarnelepe aastani 2025. Läti monopoolse gaasimüüja Latvijas Gaze leping Gazpromiga kehtib aastani 2030. Nende lepete alusel on omakorda sõlmitud kokkulepped kodumaiste tarbijatega. Regionaalse terminali kaudu imporditava LNG hind peab olema märkimisväärselt soodsam, et Gasumi ja Latvijas Gaze lepingupartnerid oleksid valmis leppetrahvide hinnaga tarnijat vahetama või neilt vähem maagaasi ostma.
Leedu, kus kahe aasta pärast valmib oma LNG taasgaasistamise terminal, on lahendanud müügimure seaduse jõuga, kohustades kõiki tarbijaid ostma vähemalt veerandi tarbitavast maagaasist terminali operaatorilt. Sellise turukorralduse puhul on regionaalsest terminalist pärit gaasil Leedu turul raske võistelda.
Varasemad prognoosid maagaasi tarbimise suurenemisest Balti riikides pole ajaproovile vastu pidanud. Nii ennustati Leedus gaasitarbimise kasvu Ignalina tuumaelektrijaama sulgemisel, eeldades, et maagaasi vajatakse elektrienergia tootmiseks. Kui Leedu avas elektrituru, suurenes elektrienergia import ja maagaasi tarbimine kasvas arvatust vähem. Maagaasi senisest suuremat tarbimist ei soodusta Venemaalt imporditava gaasi suhteliselt kõrge hind.
Teine risk tuleneb maagaasi asendatavusest. Läänemere-äärsetes riikides võistleb maagaas kütuste turul vedel- ja tahkekütustega. Tarbijate käitumist mõjutab üha enam kütuste suhteline hinnaeelis, olgu see siis tingitud seotusest nafta hinnaga või toetustest taastuvenergeetikale. Hinnatundlikud tarbijad on soetanud või soetamas seadmeid, mis võimaldavad toota energiat erinevaist kütustest. Lisakulu kompenseerib võimalus asendada kallim kütus odavamaga.
Kaheldav hinnaeelis
Milline on regionaalse LNG-terminali kaudu imporditud maagaasi hinnaeelis sellisel turul, kus peale toruliine pidi tarnitud ehk torugaasi tuleb võistelda subsideeritud kütustega? Kas ollakse nõus loobuma taastuvenergeetika (taastuvate kütuste) toetamisest, et suurendada maagaasi tarbimist ja õigustada seeläbi LNG-terminali vajalikkust?
Väidetavalt peaks maagaasi hindu muutma USA astumine veeldatud maagaasi eksportijate ridadesse. Tõepoolest, USA läänerannikul on valminud ja valmimas mitu maagaasi veeldamistehast ning sealsed ettevõtted on juba sõlminud esimesed pikaajalised tarnelepped Briti tarbijatega. Esimesed tonnid LNG-d läkitatakse Ühendkuningriiki alles septembris 2018 ja kokkulepitud hind ei pruugi siis kujuneda torugaasi hinnast soodsamaks. Sellel on vähemalt kaks põhjust. Esiteks on maagaas regionaalne kaup ja USA-s kildagaasi buumi tõttu kahanenud gaasihinnad pole mujale üle kantavad. Kildagaasi eksportides lisanduvad kulutused transpordile, kui gaasi veetakse välja vedelal kujul, siis ka veeldamisele. Teiseks on maagaas soojusenergia tootmisel sesoonne kaup, seetõttu lisanduvad hoiustamiskulud.
Kuigi aastaks 2020 ennustatakse maagaasi veeldamisvõimsuste kahekordistumist maailmas võrreldes aastaga 2012, ei ole eksperdid üksmeelel, kuivõrd neist jagub Euroopa tarbeks. Maagaasi hind Aasias on eksportijate jaoks ahvatlevam, samuti sealne kasvav nõudlus, mida Euroopas ette näidata pole.
Maagaas ei odavne
Maagaasi hind Euroopas ei saa oluliselt langeda, sest madalam hinnatase ei meelita uusi pakkujaid maagaasi müüma. Euroopale ongi ennustatud Aasia kõrval nn järelturu positsiooni, kuhu müüakse ainult siis, kui tekib ülepakkumine. Seetõttu pole LNG madalatele hetkehindadele lootmine põhjendatud. Hinna tõustes eelistavad tarbijad odavamat kütust ja hindade kõikumise vastu püütakse end kindlustada pikaajaliste lepetega.
Rõhutatud on LNG-terminali olulisust energiajulgeoleku suurendamisel. Regionaalne terminal on mõeldud suurendama energia-alast kindlustunnet. Eeldatavasti on tegemist ühise huviga, mis võiks väljenduda poliitilises kokkuleppes, millega asjaosalised kohustuvad jagama kulutusi terminali rajamisele. Kasuks tuleks ka gaasiturgude ühendamine ja regulatsioonide ühtlustamine. Kas sellist kokkulepet võib loota, kui terminali asukoht on otsustatud? Vastus peitub Balti riikide senises koostööpraktikas.
Võibolla oleks paslikum osaleda Leedu LNG-terminalis? Selle ehitamist on juba alustatud ja terminali võimsust saab suurendada. Lisaks suurendatakse ka Leedu–Läti toruühenduse läbilaskevõimsust ja Läti maa-aluse gaasihoidla mahtu. Tuleb ainult veenda lätlasi andma gaasihoidla haldamine üle sõltumatule operaatorile, kui leping Latvijas Gazega 2017. aastal lõpeb.
Andres Mäe, välispoliitikaekspert
