Sama asi toimib ka muude elunähtuste omaksvõtul. Kanal 2 uudistesaates „Reporter” võõbatakse kõik uudised – eriti just need, mis sisaldavad õnnetusi, laipu, mõrvu, elulist traagikat – üle paksu muusikalise taustaga. Sellega mitte ei looda üksnes emotsionaalset fooni, vaid antakse ka hinnang, otsustatakse vaataja eest ära, kuidas ta peab seda uudislõiku vastu võtma. Raske on sisse elada ka kõikidesse ühislaulmistesse, nende üle vindi paatos, orkestreeritud sentiment mõjub kui ähvardav superego: tunne meiega kaasa neid suuri emotsioone, või tahad sa mingi tundetu hälvik olla?!

Avalik ja varjatu

On öeldud, et emotsioonid on avalikud tunded: need, mida me tahame välja näidata ja teistega jagada. Tegelikke tundeid soovime enesele hoida, nad on aga liiga intiimsed, et neid jagada, liiga ausad, et neid välja näidata. Teatrilaval või kinolinal saab aru, kui näitleja mängib üle. Ta ei ürita suhtlussituatsioonis oma tegelikke tundeid alla suruda, nagu teeb enamik inimesi päriselus, vaid mängib need liigagi suurelt välja, muutes need sedaviisi avalikeks emotsioonideks.

Päris tunded, nagu kaotusvalu ja leidmisrõõm, kadedus ja empaatia, armastus ja armukadedus, vimm ja rõõm tekivad elulistes olukordades vahetus interaktsioonis teiste inimestega. Avalikke emotsioone – kaasaelamist, võidurõõmu ja vihkamist – aga kutsutakse esile. Olgu need laulupeod, spordivõistlused, Rosamunde Pilcheri ekraniseeringud või parteide suurkogud. Kui emotsioonid on juba kergesti esilekutsutavad, siis on nad sama kergelt ka suunatavad. Isegi kui allutakse manipulatsioonile, siis on kõik tipp-topp senikaua, kuni manipulatsiooni läbi nähakse, nagu kino või teatri puhul.

Jamaks läheb aga siis, kui inimesi mõjutatakse võtma asjade sümboolseid tähendusi tegelike pähe ja kanaliseerima kogu oma frustratsiooni virtuaalsesse vastasesse, nagu toimus näiteks pronksiöö ajal. Iga algajagi poliittehnoloog teab, et avalike emotsioonide kaudu antakse lihtsustavaid polariseerivaid hinnanguid: ülistatakse taevani või vihatakse põrguauguni. Kollektiivsed emotsioonid peegelduvad üksteiselt vastu, mille käigus need võimenduvad, köetakse üksteist üles ja hakatakse tegutsema mitte indiviidina, vaid destruktiivse massina. Massina, kes tunnetab oma jõudu, massina, kes on valmis purustama kõike enda teel, lööma segi kõik sümboolse korra institutsioonid. Iga üksikindiviid eraldi võib olla kena inimene, mõõdukas ja järelemõtlev homo sapiens, aga massis käitub ta kui ülesköetud emotsioonidest sõgestunud kariloom. Milan Kundera on kirjeldanud, et esteetilisel tasandil pole tähtis, kas inimene röögib Tšehhi vabaduse poolt või vastu. Röökiv inimene on röökiv inimene, näost punane ja inetu.

Emotsioon tunde asemel

Ei saa alahinnata seda naudingut ja eluenergiat, mis saadakse avalike emotsioonide läbielamisest. Seetõttu tekitavad nad sõltuvust: paljud naised ahelduvad seebiooperite külge, meestest saavad jalgpalli- või vormelihaiged. Ühel hetkel hakkavad need emotsioonid asendama olulisi päristundeid. Selle sublimatsiooni tõttu on negatiivsetel avalikel emotsioonidel kalduvus muutuda obsessiooniks. Kui üks ei salli mõnd vähemusrühma ja teine vihkab sotsiaalset klassi, kolmas jälestab Savisaart, neljas neab Ansipit, siis võiks nad ju oma elu sisustada nii, et nende viha objekti üldse ei eksisteerikski. Aga ei, põhimõttelise järjekindlusega hoiavad nad oma vastasel silma peal, homofoobid käivad geiparaadi jõllitamas ja rikkurite vihkajad neelavad Kroonikat, et oma vihakatlasse masuuti lisada. Mõni saab oma mõnulaksu kätte lihtsalt internetikommentaariumis kiibitsedes, mõni peab loopima mune või lööma kellegi silma siniseks.

Kuna emotsioonide läbielamine lahutab laias laastus inimeste meelt, siis võiks kõiki neid formaate, mis neid emotsioone üles kütavad ja ära kasutavad, liigitada meelelahutuseks.

Ja nii avastamegi end olukorras, kus suur osa avalikkusele suunatud poliitikast, eriti valimistele eelneval perioodil, on olulisel määral meelelahutus. Emotsioonidele panustav vaatemäng, mis on asi iseeneses, millel ei ole reaalseid tulemeid ega ka vastutust päriselu ees. Ma ei pea silmas seda poliitikategemist, kus seadusloome abil luuakse tulevikuks tasakaalustatud elukeskkonda või praktilise valitsemise kaudu organiseeritakse igapäevast tegelikkust. Suuri rahvahulki selline poliitikategemise tasand tegelikult ei huvita. Inimesi nakkab pigem see tasand, kus toimuvad intriigid, võimumängud, sobingud, neid erutab see, kes on kelle liitlane ja kes kelle vastane. Inimesi köidavad ka kuivas poliitikas märjad emotsioonid. Ja kui tahad olla kõrges mängus tõsine tegija, siis pead tarbijale neid ka tarnima. See tähendab asjade lihtsustamist ja dramatiseerimist. Sa pead looma omade ja vastaste kuju, õilistama häid ja demoniseerima pahasid, pead konstrueerima konfliktikolde ja võitlusvälja, kus kogu Armaggedon hakkab toimuma. Ja seeläbi pead emotsionaalselt mobiliseerima kõik poolehoidjad. Sa pead oskama ära kasutada argimüüte, pead valdama narratiivi.

Ebaseksikas laveerimine

Ma olen mõelnud, miks paistab vinduvas konfliktis võimupartei ja selle vastaste vahel reformistide pool palju hädisem välja. Esiteks ilmselge laveerimine ja enese õigustamine, mis on kaunis ebaseksikas tegevus. Teiseks, valitsuspartei james-bondlik narratiiv – loeb vaid kompetents ja võimukarastus, iga mees tänavalt ikka tipptasemel poliitikat ei tee – polegi praeguseks enam teflonist tööriist, vaid läbiroostetanud pann. Teiseks oskab vastaspoole narratiiv paremini inimesi emotsionaalselt üles kütta. Harta12 segab oskuslikult moraalset ülimuslikkust maailmalõpulise hüsteeriaga. Kui lugupeetud professor ütleb, et demokraatia laguneb meie silme all, siis inimesed usuvadki, et nüüd on viimane aeg midagi radikaalset ette võtta, muidu ongi kõik läbi. Olgugi et meie esindusdemokraatiale tuginev valitsussüsteem funktsioneerib täpselt sama edukalt või edutult kui mitukümmend aastat tagasi. Millal on olnud aeg, kui tavaline kodanik oleks otsustusprotsessidesse rohkem kaasatud? Kui öeldakse, et võimude säärast moraalset korruptsiooni pole enne nähtud, siis iga puhta südametunnistusega kodanik rullib rusikat: nüüd on küll viimane aeg panna piir valelikule poliitikale. Olgugi et võim, korruptsioon ja mätsimine on olnud kogu ajaloo vältel nagu paita, pöksyt ja peppu. Veel kümmekond aastat tagasi kanti sularaha kilekottidega keskturult otse parteikassasse, nii et ükski könn ei köhinud, ja pealinna tüüri näppisid hämarate sidemetega ja jõuliste võtetega bisnishaid. Same shit, only different a-hole.

Kuna ratsionaalsusele panustavaid argumente on neis hüüatusis vähevõitu, pigem on võimendatud emotsioone ja südameverd, siis need loosungid ühtaegu nii kütavad üles kui ka tühistavad enese tõsiseltvõetavuse, muutes protestimeelsuse mõne meelelahutusliku tüviteksti sarnaseks. Moraalselt määndunud vastase vastu läheb viimsepäeva koidikul liikvele ükskõik milline Hollywoodi ekraanisangar. Või on selles emotsionaalsuses romantilist ihalust suurte muutuste järele, kadedustki, et neil on seal araabia kevad ja Occupy Wall Street, aga meil on lõputu vindumine seltsimees Ansipi lõputu juhtimise all.

Igatahes sooviks lugejatele järgnevaks valimisaastaks kvaliteetseimat poliitilist meelelahutust maksumaksja raha eest. Meelelahutust täis kirglikke poliitilisi emotsioone ja vastanduvate narratiivide titaanlikku heitlust. Ja samas sooviks läbinägemisvõimet hoomamaks nende kirgede virtuaalset iseloomu, tühja õhku täispuhutud narratiivide sees ja naeruväärsust ülesköetud emotsioonide taga. Jean Baudrillard sõnastas kord teravmeelse küsimuse: „Mida sa teed pärast orgiat?” Üks korralik eestlane läheb orgialt lähima Rimi kaudu koju, keedab kapsasuppi ja vaatab, kuidas oma eluga edasi minna.