Andres Maimik Foto: Andres Putting

Pärast jaanipäeva tõmmatakse kollektiivselt stepsel välja ja kolitakse kuhugi maa sisse, puu otsa, mere põhja. Mitte kedagi ei saa mitte kusagilt kätte, mitte midagi tõsist justkui ei toimu. Professionaalne hauakaevaja kurdab, et juunist augustini erialast tööd naljalt ei leia, sest suvel isegi ei surda.

Täiendsõna „suve-” lülitab asjad mingile erilisele heljuvale erirežiimile: suveteater, suvetuur, suvekontsert, suvesuva. Hasso Krull sõnastas tänapäeva superego direktiivi „naudi!”. Juulikuus teiseneb see käsuks „puhka!”. Aasta otsa ollakse valmis ennastunustavalt tööd rühmama, et juulikuus paar nädalat oimetult aiakiiges vedeleda, lastes sääskedel end verest tühjaks imeda. „Eestimaa suvi on ju nii lühike!” Ja seda üürikest puhkuseaega tuleb maksimaalselt ära kasutada. Seepärast sibavad kõik rahutult ringi – ühelt ürituselt teisele, Õllesummerilt Grillfestile, Koittoomelt Maarjaliisilusale, Vao külast Beach Partyle.
Saades aru oma tarbijaskonna intellekti järsust allakäigust, täidab meedia kogu ruumi suvemölaga.
Kellele ei meeldi oma rahvaga koos olla, see niidab tagaaias muru. Jaan Toomikul on kuulus video, kus mees, seotud munepidi oheliku külge, mille teine ots viib musta mulda, kõnnib lõputult ringiratast. Nii ongi eesti mees riistapidi seotud oma maa külge, oma asja külge, oma teema külge. Suvi on kehalisuse aeg. Lülita mõistus välja ning saa pruuniks teiseks juuliks. Bikiinipiir vajab vahatamist, biitseps trimmimist, selg kreemitamist. Kilomeetrite kaupa tuliseid tuharaid, siredaid sääri ja tegusaid tisse silitavad uudishimulikku võrkkesta.

Kui su „parim enne” on möödas või oled kosjaturult diskvalifitseeritud, saad võimaldada kehale muid naudinguid. Rammus grillribi loputub alla aamitäie kaloritiheda õllekesega, järgneb kasevihapeks Soome saunas ja sulpsatus jahedasse mudatiiki. Milleks aga suveaeg absoluutselt ei sobi, on mõtlemine. Mõtlemine eeldab vaikust ja rahu, jahedust ja kargust, üksildust ja askeesi – kõike seda, millest juulikuu jaurav atmosfäär meid eemale tirib. Saades aru oma tarbijaskonna intellekti järsust allakäigust, täidab meedia kogu ruumi suvemölaga, milles hangub igasugune rafineeritum mõte ja terasem vaimukus.

Uudisteploki olulisemaks osaks saab ilmateade: lugematutel grilliõhtutel muretsetakse, et ilm on liiga vihmane/palav/tuuline ja igal pool varitsevad insektid, valmis torkama oma verejanulise astla eestlase mahlasesse pekki. Pärnu muutub suvel omakorda ahvide planeediks, kus elegantsete funkvillade vahel patseerivad lõputute kolonnidena palja ülakeha ja karvase tagumikupraoga isased, kuuspakk hammaste vahel ja verd täis valgunud silmamunad otsimas urineerimiseks sobivat põõsatutti. Olgugi et Eestimaa suvi on niiiii lühike, on ta liiga täidlane, et sellest mitte kiiresti täis jääda, liiga külluslik, et mitte küllastuda. Liiga higine, liiga tissitihe, liiga igav, liiga pikk. Nojah, nüüd ma vist kõnelen ainult enda eest. Igatahes tulevad puhkamisest väsinud massid varsti tagasi töökohtadesse, valmis tarmukalt oma kohustustesse sukelduma. Normaalne Eesti elu läheb edasi.