Andres Maimik: Sport masinas
Mäletan, kuidas isa viis mind lapsepõlves Kadrioru staadionile kergejõustiku Eesti meistrivõistlusi vaatama. Siredad ja blondid eesti poisid ja tüdrukud jooksid ja hüppasid nagu haldjad aasal. Flegmaatiline teadustaja mõmises mõtlikult mikrofoni. Vanamehed publikutribüünil kirjutasid hasartselt Spordilehe servale tulemusi üles. Oli kena kevadpäev.
Seejärel tulid telekast maailmameistrivõistlused. Lihastest punnis tädid ja onud võtsid joonele, sooned laubal tursumas, vene, saksa ja ameerika atleedid jooksid ulmelisi aegu, hüppasid mitmeid meetreid kaugemale kui meie Kadrioru kutid. Kommentaator karjus, nagu oleks Armageddon lahti. See kõik leidnuks aset nagu teisel planeedil.
Aastakümneid hiljem muidugi selgus, et minu noorusajal püstitatud rekordid ületavad igast aspektist inimvõimetele seatud piire. Aga mida sa tagantjärele tõestad...
Meie rahvusromantiline psüühe on ikka toitunud kangelasmüütidest. Just sport on see valdkond, mis pakub veretut viisi neid kangelasi tekitada. Meil on vägilased Kristjan Palusalu ja Johannes Kotkas, kes saadeti otse põllu veerelt rahvusvahelisele areenile, kus nad heitsid vastaseid nagu kivirahne. Siis oli meil Ants Antson, alfamees nii uisurajal kui ka esidiiva sängis. Erki Nool, sitke sell Võrumaalt, kes ei jäta jonni ka siis, kui kõik asjaolud on tema vastu. Meil on maailma kõige ilusama klassikastiili valdaja, vaikne töömees Andrus. On ka alati särtsakas ja särtsuv Kiku.
Dopinguproovid ja pidu
Nad kõik on suutnud oma koha välja võidelda maailma vägevate seas, puhta eesti tahtejõuga suurriikide suurtele spordimasinatele tuule alla teha. Me oleme täisväärtuslik rahvas, sest meil on nii täisväärtuslikku tõugu pojad ja tütred!
See imekaunis muinasjutt, millega oleme aastakümneid eneseteadvust toitnud, on vaikselt pragunema hakanud. Me nii tahaks uskuda Andrust, meie Kristina on meile igiarmas, aga... Me mäletame seda harrast tremolot Lembitu Kuuse hääles ja kuldset sära tema laubal, kui ta Kikult finišikoridoris intervjuud võttis: „Kõigepealt väiksed pissid ja siis pidu-pidu-pidu.” Me ei tahaks Lembitult röövida tema elutööd, aga... Nojah.
Probleem ei ole selles, et suured on hakanud väikest Eestit kuidagi iseäranis neimahimuliselt kottima. Probleem ei ole ka selles, et kes, kus, millal ja mis moel manustab, kes keda tunneb, kes kellele teeneid võlgneb, kes keda sponsoreerib ja kui suurel määral tegelikult käib mäng lubatu ja keelatu piirimail.
Probleemi olemus on fundamentaalne. Sport on juba ammu ületanud inimvõimete piirid. Need piirid, mida üks inimene oma loomuliku talendiga, jõu, vastupidavuse ja tavalise treeninguga võiks saavutada. Ammu on möödas need ennemuistsed ajad, kui Palusalu oma vägitegusid sooritas. Ajad, kui sporti võis pidada härrasmeeste harrastuseks, mees mehe vastu rammukatsumiseks. Kui mäng käib inimvõimete piiri peal, siis on täiesti iseenesestmõistetav kiusatus neist piiridest üle astuda.
Sest võitja võtab kõik – kuulsuse aupaiste ja rahad ja mõjuvõimu, kaotajale jääb Coubertaini lollide lohutus „tähtis pole võit, vaid osavõtt”. Kogu rahvust kaasa haarav professionaalne sport on hoopis midagi muud kui kehakultuur. See on ressursse neelav tohutu tööstusharu. Nüüd kombatakse neid piire, mida on võimalik inimkehaga saavutada, kui sellele on appi rakendatud kõige eesrindlikum tehnoloogia – moodsaimad saavutused keemia, farmatseutika, materjalide tehnoloogia, füsioloogia, geneetika ja kineetika valdkonnas.
Tegelikult on enamik spordialasid muutunud tehnikaspordiks, kus ei varjatagi, et piloot on kõigest väike detail masinavärgis, mis teda ümbritseb. Keegi ei ootagi Kimi Räikkönenilt inimlikke reaktsioone poodiumil, sest ta pole muud kui üks tehnoloogiline liides kõrgtehnoloogilise vormeli sees, juhtimisseade. Paratamatult jääb Eesti selles tehnoloogilises võidujooksus kaotajaks.
Meil ei ole suurriikidega võrreldavalt raha, tehnolooge, know-how’d, management’i, suhteid, et kogu seda masinaparki täistuuridel käigus hoida. Meil sirgub üksikuid andeid, aga sellest ei piisa.
Kõik insaiderid teavad, milline valgustkartev mäng võistlusareenide taga käib, aga kuna tegemist on establishment’i liikmetega, kelle professionaalsed suhted, sissetulek ja eneseteostus on seotud sama sfääriga, siis ei saa nad kõike avalikult tunnistada. Parimal juhul vihjavad kaude. Nagu Mati Alaver. Või nagu laskesuuusataja Indrek Tobreluts, kes Sotši olümpial südametäiega prahvatas, et lõpetatagu Eesti suusatajate järjepidev kottimine. Nad teevad, mida nad suudavad, aga suurte koondiste vastu ei ole võimalik võidelda.
Kui Vene laskesuusakoondise juures tegutseb viis arsti, siis vaevalt selleks, et ainult külmarohtu välja kirjutada. Aga midagi konkreetset tõestada on äärmiselt keeruline, sest tegemist on ennastsäästva suletud süsteemiga. Ja kes tegelikult niiväga ootakski neid negatiivseid sõnumeid? Eesti vihatuim mees on praegu antidopingu asjapulk Kristjan Port.
Alati ei peagi mängus olema doping. Kõik need alpimajad, toidulisandid, astmarohud ja muu sarnane kraam – kas ei ole tegemist samasuguste „sooritusvõimet tõstvate substantsidega” ehk dopingu aseainetega?
Me võime rääkida puhta spordi ja ausa konkurentsi ideaalidest, aga reaalsuses neid protsesse peatada ei ole võimalik. Olukord on mõnevõrra sarnane globaalse soojenemise vastase võitlusega. Kõik saavad aru, et olukord on kesine ja kui midagi ette ei võeta, siis järjest hullemaks see pöördub.
Sest kui mina olen aus ja ennastohverdav, aga teised ei ole, siis what’s the point? Tippspordi puhul, kus on mängus tohutud panused, kus lõppenud olümpiamängude ettevalmistuse pelgalt altkäemaksudeks liikuvad summad ületavad mitu korda Eesti Vabariigi riigieelarve, on üsna naiivne uskuda, et kord saabub aega, kus kõik atleedid muutuvad taas kehakultuurlasteks, kes võistlevad üllate olümpiaprintsiipide nimel. See on nagu tuumareaktor, mille sulgemine on palju keerulisem kui käimapanek.
Kangelasest kaabakaks
Aga milline on sportlase enda eetika kõrges mängus? Kas tema on alati trennis, kui midagi otsustakse. Kas tema on alati objekt kõrgemate jõudude käes? Alex Gibney dokumentaalfilm „Armstrongi vale” esitab ühe kujuka näite kangelasest kaabakaks muutumise kohta. Miks on just Armstrong lurjus, sest dopingut panid ju ometi kõik, kes vähegi lootsid rattaspordis tegijad olla?
Ehk sellepärast, et Armstrong ronis kõige kõrgemale ja kõrgelt kukkumine on kõige valusam. Või sellepärast, et tema pidi karjääri jooksul kõige rohkem valetama. Või sellepärast, et ta keeras kõigile vahele kukkunud sõpradele ja võitluskaaslastele selja?
Ilmselt kõige selle pärast kokku. End valedega kangelaseks upitades mängis ta ennast inimesena maha. Küsimus ei ole süü, vaid häbi määras. Jan Kaus on raadio „Ööülikooli” loengus kõnelenud süü ja häbi erisusest õhtumaises kultuuris. Kui süü saab ilmsiks alles vahele jäädes, siis häbi tekib juba süüteo sooritamisel.
Süüd saab jagada, häbi on alati isiklik. Süüd saab lunastada, häbiga peab koos elama. Süü on väline, häbi aga sisemine tunne. Kui süüdlane ei häbene, siis ta ka ei distanseeru oma teost ja on määratud oma süütundega edasi elama.
Aga kui palju me teame praktiseerivaid ja endisi sportlasi, spordiarste, treenereid ja ametnikke, kes ei soni süüdistuste ilmnedes midagi tolmuimejate ostmisest ja sõbramehele antud laenudest, vaid astuvad ette ja tunnistavad, öeldes „mea culpa”, tegin, vastutan, häbenen? Ükski käsi ei tõuse? Seda oligi vaja tõestada.
PS Ka mina loodan salamahti, et meie kõigi Kiku on puhas, sest ta on ju nii tore.
