Jah, see vaatepilt ajab meid raevu. Ja täie õigusega.

Me oleme näinud kaadreid, kuidas poliitvang Hodorkovski kössitab kohtusaalis kitsukeses puuris, ümberringi hambuni relvastatud OMON. Või kuidas käeraudasid pidi lohistatakse neid vene tüdrukuid, kelle süütegu seisnes kirikus kankaani vihtumises. Aga seda meest me kohtleme humaanse kohtlemise eeskujulike standardite järgi. Meie ees seisab lastetapja, massimõrvar, kes kasutab ära meie suhtluskultuurile omaseid tsiviliseeritud käitumismalle, et teha õigusmõistmisest ühe mehe sõu. Ülima küünilisusega esitab ta ennast nietzscheliku üliinimese rollis, kuulutades, et tema jäle roimatöö pole muud kui kohtumõistmine, ennastohverdav ristisõda, vana maailma päästmise projekt. Ja me laseme tal rääkida lõpuni, sest viisakas on ikka inimesi ära kuulata. Kuigi see on näkku laskmine kõigile neile isadele ja emadele, kelle lapsed see isend mõrvas.

Me korraldame sellele paadunud nartsissistile just täpselt sellise meediasündmuse, mida ta taotleski – saada oma viisteist minutit, ei mis, viisteist kuud prime-time-eetriaega, järjepidevat fookuses olemist. Mõnulaksu, millest John Lennoni mõrvar Mark Chapman isegi unistada ei osanud. Sest olgem ausad, ilma kõikjale ulatuva meediata poleks mõrvatööl mõrvari jaoks mingit mõtet. Siis ei saaks ta oma tegusid eepiliseks mängida. Tüüp sattus juba paanikasse, kui teda korraks süüdimatuks tunnistati, sest hullumajja suletuna jäänuks ta ju rambivalgusest välja. Ja hoidku jumal, et mõni teine vaimuhälvik, nähes tähelepanu, mis sellele kaasusele osaks langeb, ei hakkaks teguviisi kopeerima.

Asja teine pool

Aga asjal on ka teine pool. Pool, mis minu arust kaalub üles jälestusluksud, mida selle ennastimetleva lõusta nägemine esile kutsub. Või need traumad, mida sündmuste piinarikas läbiarutamine omastele põhjustab. Ma ei teagi, kuidas seda nimetada – avaliku huvi teenindamine kõlaks kuidagi küüniliselt. Kui me ei lammuta roimari maailmapilti kivi kivi haaval, kiht kihi haaval, on oht, et temast jääb järele negatiivne energia, temast saab omamoodi groteskne märter. Tapad ühe inimese, oled kurjategija, tapad kümneid, oled legend. Staarmõrvar.

See kuritegu on nii suurejooneliselt mõistusevastane, et ta lausa kisendab demüstifitseerimise järele. Avalikult, ratsionaalselt, pedantse metoodikaga, järgides tsiviliseeritud kohtupidamise protseduure. Kurjategija veendumustes tuleb üles leida kõik vastuolud ja ussiaugud ning need esile tuua. Tema maailmapilt lahti lammutada. Näidata, kuidas islamofoob tegelikult imetles islamiterroristide organisatsiooni ja taktikat. Kuidas tema manifest pole mingi läbitöötatud ideoloogiline süsteem, vaid copy-paste-vandenõuteooriate ja latentsete ihaluste kuhjatis. Tuleb osadeks lõhkuda tema retoorika ja otsida, millised psüühilised umbsõlmed on sõnade taga.

Võib-olla ilmneb lõpuks, et tema poliitiline kreedo on vaid maskeering varjamaks teo tegelikke ajendeid – haiglast vajadust silma paista, lõputut enesekesksust, võimuiha ning psühhopaatidele omast empaatia puudumist ning sadismi. Tõestada, et ta pole mingi ristisõdalane, vaid puhas maniakk. Kui seda ei tehtaks, jääks õhku liiga palju küsimusi. Ilmuksid välja vandenõuteooriad, süüdistusi prügi vaiba alla pühkimises, kinnimätsimises jne.

Avalik kohtupidamine on kuritöö demüstifitseerimiseks vahest kõige sobivam formaat. Avalikkus ei oota mitte üksnes infot, vaid lugusid ja emotsioone. Tõsi, meelelahutuslikkuse mainimine on väga raskete kohtuasjade puhul pisut ebamoraalne, aga tõsi on ka see, et kohtuprotsessi haarav narratiiv loob võimaluse laiemal avalikkusel asja olemust hoomata selgemalt kui kiretute faktide rodu.

Kohtuniku sõnal on kaal

Kohtuprotsesside raamistik loob sobiva keskkonna tõelise draama laiali laotamiseks. Siin on kangelased ja antikangelased, on keskne intriigitelg, on positsioonide võitlus, on emotsionaalne tasand ja ratsionaalne tasand, on varjamisi, on paljastusi, on allteksti, on kiresööste ja murdumisi, on kulminatsioon ja lahendus. Pole ime, et Ameerikas on kohtu-

draamad tohutult populaarsed, nii et neile lausa omaette telekanalid on rajatud. Tänu kõikvõimsale meediale oleme me nende narratiivide sees, tahame seda või mitte. Kuna me oleme nagunii selle sees, siis on meil õigus näha ja kuulda, aru saada, mis tegelikult toimus.

Jah, seadusemõistmise kojas on jäika reglementi, on totrat rituaalsust, parukaid ja talaare, leidub kallutatust, populismi, ületrumpamisi ja manipulatiivsustki. Aga ajal, kui sõna devalveerub järjest rohkem, kui poliitik valetab libekeelselt ning kantslijutlused ajavad muigama, on kohtuniku sõnal enamasti säilinud transedentne ulatus. See on sõna, mis on tegu. Sõna, mis määrab isegi seal, kuhu muu võim ei küündi.

Kohus on ka koht, kus süsteem saab avalikult kehtestada oma moraalseid imperatiive. Kui Stalini-aegsetes kohtuprotsessides vanade bolševike Buhharini, Zinovjevi ja Kamenevi üle võtsid süüalused alandlikult omaks neile pandud absurdsed süüdistused, kommunikeeris kogu orkestreeritud näidisprotsess, et on ainult üks absoluutne võimukese – diktaator ise – ning kohtuvõim on atribuut tema pihus. Trellitatud puur ja alandavad käerauad, millega Putini oponente kohtusaalis eksponeeritakse, signaliseerivad, kes on majas tegelikult peremees. Koheldes kohtualust juba enne süüdimõistmist kui ohtlikku retsidivisti, esitleb süsteem ennast kui indiviidiülest jõudu.

Demokraatlikus ühiskonnas aga peab süüalusele garanteerima inimõigused. Mis paratamatult tähendab võrdse kohtlemise nõuet, kohtualuse ärakuulamist ja süütuse presumptsiooni kas või pingutatud järgimist. Ükskõik kui ebapopulaarne see sellisel juhul poleks. Kuigi kohtualusele võib tunduda, et ta kasutab süsteemi avatust enda huvides ära, on see siis kõige läbipaistvam viis kurjategija objektiivseks ja argumenteeritud süüdimõistmiseks. Õppetund, mida praegune sensatsiooniline kohtuprotsess meile annab, on see, et euroopalikud väärtused on meie õigusruumis universaalsed, et õiglane ja erapooletu kohtusüsteem ei paindu kunagi kurjategija tasemele.