Andres Maimik: Töö teeb eestlasest inimese
Ametliku kinnituse leidis vaikimisi teada fakt, et eestlane nühib tööd teha nagu künnihobune. Vallandamise hirmus nõustub taltsalt ületundidega ja teenindab kliente supermarketis ka pühapäeva hilistel õhtutundidel, sellal kui tema Norra ametivennad ja -õed mägedes rõõmsasti suuska libistavad. Elab vaikides üle häbistuse, kui rahvusvahelises filmigrupis saab eestlane ühe ja sama töö eest kümme korda väiksemat teenistust kui tema sakslasest kolleeg.
Oleme oma töökuse ja distsipliini üle uhked. Mille muuga meil uhkeldada olekski tillukeses ühiskonnas, kui pole massi ja raha taga? Rahvusvahelised tööandjad tunnustavad meie palgatöölise vähenõudlikkust ja viimased allesjäänud kodumaised suurkapitalistid meie allhankija alandlikkust. Palgad väikesed, maksud suured – nõnda rikkus kotta toodi. Loomulikult mitte enda kotta. Ainult peksupukk mõisaaidas on likvideeritud.
Mitsubishi kalmistu
Kuhu paigutub siis eestlase töötamise harjumus kõigi nende rahvaste töökultuuride kõrval, millega me nii väga ennast võrrelda armastame? Kas meie distsipliin kannatab võrdlust kurikuulsa saksa ornungiga? Olen kuulnud, kuidas eesti filmirahvast hämmeldas karm töökorraldus Eestis võtteid teinud sakslaste filmigrupis, kus igasugune naer, nali ja lõõp ning isegi tavaline mõttevahetus oli võtteplatsil karmilt keelatud ja grupisuhted olid sama hierarhilised kui sõjaväes. Kas me oleme valmis sääraseks korporatiivseks lojaalsuseks nagu jaapanlased, kes teenides kogu elu Mitsubishi kontsernis, panevad oma lapsi Mitsubishi lasteaeda ja lasevad end lõpuks matta Mitsubishi kalmistule? Või oleme hoopis solidaarsed prantslastega, kes streigivad vahel nii profülaktika mõttes? Ning jalutavad jalapealt tulusalt töökohalt minema, kui näiteks ülemuse hääletoon närvidele käib. Me võime küll mõnitada lõunaeurooplaste mañana-mentaliteeti, aga kas me salamahti ei kadesta hoopis nende stressivaba las-ta’s-olla-tüünust? Milleks tõmmelda end ribadeks, elu tuleb esimesena. Kas meile sobib pigem inglise variant, kus me praktiliselt sünnime oma ametisse, või ameerikalik ideaal, kus iga mees on oma õnne sepp, kui tal jätkub piisavalt nutti, töökust, tahtejõudu ja nahaalsust?
Need uurimuses toodud arvud räägivad meile tohutust koormusest, mida eesti töökultuur oma kodanikele paneb. Räägib tööstressist, räägib kahjustuvast füüsilisest ja vaimsest tervisest, räägib hirmudest ja ärritustest, räägib purunevatest suhetest, vanemate kohalolekuta kasvavatest lastest.
Küsimus on, kas töötame selleks, et elus püsida, või püsime elus selleks, et tööd teha. Protestantlik tööeetika leiab, et töötegemine pole utilitaarne vahend mingi hüve saavutamiseks, vaid töö ise ongi hüve. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,” popsutas Vargamäe Andres ja unistas, kuidas pühapäeval kirikus ajaraiskamise asemel saaks Krõõda adra ette rakendada ja varavalgest vagu künda. Töötegu on suurim voorus ja õnnis seisund.
„Arbeit macht frei,” armastas üks mu filosoofist tuttav korrata kurikuulsat lauset Auschwitzi surmalaagri väraval. „Töö teeb vabaks selles mõttes, et töötav inimene ei koorma oma pead masendavate eksistentsiaalsete mõtetega ega taju surma hingust.”
Rasket töötegu motiveerib edasilükatud naudingu printsiip, paigaljooks imaginaarse ihalusobjekti poole nagu oravad rattas, kes sibavad kättesaamatu porgandi järele. Me usume, et kui oleme töö ära teinud, oleme väärikalt välja teeninud rahulduse/õndsuse. Laenu- ja liisinguvaba argipäeva, korraliku elustandardi, jõudeelu, õnne. Andrus Kivirähk kirjutas kunagi ülistusloos laiskusele, kuidas virk propageerib, kui mõnus on pärast seda, kui oled päev otsa tööd rassinud, minna sauna ja korkida lahti üks õlu. Laisk vastab rabava loogikaga, et milleks peab enne seda tööd rabama, võib ju lihtsalt minna sauna ja juua õlut.
Sama kehtib ka elukestva töömoraali kohta. Mõtle, kui hea on pensionärina võtta oma säästud ja purjetada maailma otsa nagu helesinises pensionifondi reklaamis, vaba kõigist kohustustest. Aga mis juhtub, kui nauding ei saabugi? Kas meist on enam purjetajaid või kas me oskamegi enam nautida seda sulnist mittemidagitegemist? Järsku me tahame hoopis ärapurjetamise asemel töötada lõpuni välja, tunda end vajaliku ja vastutusvõimelisena
Väsitavad koosolekud
Või siis elada elu sellisel moel, et see pakuks igal ajahetkel naudingut. Elukvaliteet sisaldab ka paljut muud kui kogu maa täitmist veekeskuste, spordisaalide, lõbustusasutustega, kuhu suletud ökonoomikaga ühiskonna liikmed marsivad üksmeelsete kolonnidena ennast taaslaadima uuteks võitudeks töörindel. See tähendab tasakaalu saavutamist õigete asjade vahel: rahuldust nii tööst ja eneseteostusest kui ka lastest, sõpradest, inimsuhetest, armastusest, kultuurist, söögist, reisimisest, elamustest, tunnetest. Mitte ainult edasilükatud naudingu tõotusest ja masohhistlikust halisemisest: „Üks on laisk ja teine loll, ja mina pean üksi rabama.” Füüsiliselt ja emotsionaalselt rahuldatud inimene on parem töötaja kui ilma igasuguse arenguperspektiivita inimrobot.
Samal ajal viitavad need näitajad küll tööl viibitud ajale, aga mitte tööviljakusele. Tööl käimine tähendab omajagu töö simuleerimist. Nüüdisaja projektipõhises universumis kulub suur osa ajast, energiast ja tähelepanust pigem tohutu bürokraatliku kaadervärgi teenindamisele kui väärtuste tegelikule loomisele. Kõik need taotlused, esildised, graafikud, aruandlused, apellatsioonid... Nagu Rein Kilk ütles, tõused hommikul üles, tahad luua midagi suurt ja olulist, aga pead selle asemel tegelema mingi kuradi kusekurnamisega. Istudes päevade kaupa sõnaohtratel koosolekutel, võid tunda end õhtuks sama trööbatuna, nagu oleks päeval midagi põhjapanevat korda saatnud. Ringi liiguvad kahesajaleheküljelised memod, mille koostamine ja läbitöötamine võtab tohutu hulga töötunde, aga kus kasulikku informatsiooni on nii kahe lehekülje jagu. Kogu aur lähebki sellele, et mürade müriaadist oluline välja filtreerida.
Ent praegu on ka üha rohkem ameteid, kus töötegemine ei tähenda töölkäimist. Telekommunikatsioonifirmade reklaamid ei väsi meenutamast, et nüüdisaegne tehnika annab meile imelised võimalused olla kohal, ükskõik kus me ka parasjagu ei viibiks. Setumaal kõrkjatihnikus istudes on võimalik palju kontsentreeritumalt probleemidesse sukelduda kui avatud kontori hektilises atmosfääris. Tihti teen kodus töö ära ja alles seejärel lähen töö juurde. Ricky Gervais küsis intervjuus „Spinal Tapi” loojalt Christopher Questilt, et kui ta produtseerib filme iga kümne aasta tagant, milleks peab ta siis üleval pidama kulukat kontorit. Intervjueeritav vastas, et igal inimesel peab ju olema üks koht, kuhu tulla.
Töötegijast peremeheks
Töötamisel, elukvaliteedil ja õnneotsingul on konstitutsiooniline seos. Marxi järgi tingib võõrandumist töö ja töötaja vahel asjaolu, et töötegijal puudub kontroll töö resultaadi üle. Lihtsalt seletades ei ole töötegija oma töö peremees. Selles küsimuses on tohletanud marksismil oma point ka postindustriaalsel perioodil. Küsimus on lihtsates asjades. Töötajate kaasatuses. Usalduses ja vastutuses. Küsimus on töökoha atmosfääris, töörahus. Kindlates ja mõlemale poolele üheselt mõistetavates reeglites. Õiglases tasus. Motivatsioonis. Kindlustundes. Tunnustuses. Töö- ja pereelu kui mitte harmoonilises, siis mõistlikus ühendamises. Ning tundes, et valitud eriala pakub häid võimalusi ambitsioonide teostamiseks, perspektiive eneseteostuseks. Kui töötajale pakkuda selliseid inimväärseid tingimusi, siis on ta üldjuhul vabatahtlikult valmis ka isiklikeks ohverdusteks kollektiivsete eesmärkide nimel. Neist elementaarsetest kvaliteetidest on paljud Eesti ettevõtted seitsmepenikoormasammude kaugusel. Sest palju odavam on reguleerida tööelu vähenõudlikus kollektiivis sunni- ja hirmumeetoditega. Nagu ütleb kulunud paradoks, olukord on suurepärane, aga mitte lootusetu.
