Andres Maimik: Valitsuspartei jätkab valitsemist häbis ja omaenese puhutud mullis
Süüd saad lunastada pihil käies, pattu kahetsedes ja indulgentse ostes. Häbikultuur lähtub aga eeldusest, et keegi kõrgemal seisja ei jälgi sind. Jumala asemel on ühiskonna valvas silm ja kui see sind eksimuselt tabab, oled häbistatud.
Kui analüüsida Eesti praeguste valitsejate vahelejäämisi, tekib mulje, et Eestis ei valitse enam isegi häbikultuur, vaid pigem posthäbikultuur. Isegi kui vahele kukutakse, ei häbeneta ega kahetseta midagi. Teame tuntud poliitikuid, kes on alguses vassinud, siis aga kahetsenud ja tänu sellele häbikoormat kergendanud, näiteks Bill Clintoni afäär Monica Lewinskyga või Mart Laari afäär pumppüssiga. Viimane rahastamisskandaal on aga nagu 3.b, kus lapsed ajavad süüdistusi tagasi: ei tea, ei ole näinud, need ei ole üldse meie, üks vuntsidega mees hoopis tegi! Isegi kui hetkiti tundub, et võiks ju üles tunnistada, sest kuradi piinlik on, siis praegu on juba liiga hilja. Kogu valede võrk on praeguseks nii kõikemattev, et tundub, nagu olekski kogu Eesti parteisüsteem ehitatud valedele, mistõttu see võib kokku variseda nagu kolme põrsakese majad hundi hingeõhu käes.
Moraalne purgatoorium
Paistab, et partei siseasjade olulisim väärtus on lojaalsus erakonnale ja see kaalub üles kõik teised universaalsed väärtused: aususe, sirgeseljalisuse, idealismi, mehisuse. Igatahes jäävad need õnnetud parteisõdurid pikaks ajaks häbisse. Kes suudaks tõsiselt võtta isikut, kes ütleb, et viis kõik pere säästud parteikassasse (isegi sel absurdsel juhul, kui see on tõsi).
Nad istuvad kollektiivselt selle piruka otsas ja loodavad, et elu läheb edasi, uued jamad tulevad peale ja vanad unustatakse. Aga seni kui pole moraalsest purgatooriumist läbi käidud, oma süü ja häbistuse eest lunastust palutud, jäävad kõik tuleviku täitevvõimu pöördumised silmakirjalikkuse demonstratsioonesinemisteks.
Ühiskonnal on raske usaldada riigivõimu, kes sallib või soodustab avalikkusele puru silma ajamist, nagu ei saa usaldada spordisüsteemi, mis taunib avalikult dopingu kasutamist, aga salajas soosib seda.
Kuidas sa võtad tõsiselt seda, kui valitsuserakonna liige Kaja Kallas ajab praegu mingit riigikogu liikme eetikakoodeksi asja? Kuidas see kõnekäänd nüüd oligi: kits kärneriks? Paistab, et valitsuspartei elab mingis omaenese täispuhutud reaalsusmullis, uskudes tõsimeeli, et eesmärk pühitseb abinõu ja valed on õigustatud, kuni vahele ei jää.
Kes on see rahvas, kelle kannatus on Ansipi sõnul katkenud, et tuli Silver Meikar parteist välja heita? Kas ainult need „minu inimesed”, nagu Chalice’i laulus, RE ustav kaardivägi? Või võtab ta tõesti sõna terve eesti rahva nimel? Nagu võtsid rahva nimel sõna seltsimehed Stalin, Karotamm, Vaino ja Brežnev, mõistmaks hukka mõni isik või nähtus. Get real man, võta tabletike pärisreaalsust või mis parem, mõned aastakesed puhkust.
