Foto: Ekspress Meedia

Kusjuures Savisaare seljataga toimetas alati ka keskmisest nutikamaid persoone, kes sealt küll varem või hiljem pärast väikest ebaõnnestunud mässu teistesse erakondadesse laiali pudenesid, kuni opositsionääride viimane laine lõpuks vanamehe üksikule saarele heitis. Helmede tagalas seevastu valitseb tühjus – pole seal tuntud nimesid ega erilist vaimuvalgust. Seepärast pole ka mõtet hellitada lootust paleepöördest, mis muudaks EKRE arukalt konservatiivseks ja valgustatult rahvuslikuks erakonnaks, mida igatseb taga Mihkel Mutt ja mille tekkimise vastu poleks minulgi midagi. Jäädakse ikka jaurama samadel vanadel teemadel, mis meeldib ehk tõepoolest nende fännide polgule, kuid suleb kõik viisakamad uksed.

Hea näide on kooseluseadus. Milleks seda just nüüd torkida? Kui tõesti oli plaan Keskerakond Tallinnas võimult kukutada, siis olnuks mõistlik välja tulla ettepanekute ja seisukohtadega, mis aitavad leida partnereid, mitte teha igasugune koostöö juba eos võimatuks. Reinsalu pateetilised üleskutsed Keskerakonna-vastase ühisrinde moodustamiseks võivad ju talle endale näida eriliselt kavala poliitilise käiguna, mis peaks justkui sotsid kahvlisse võtma, kuid tegelikult jätavad need hoopis temast endast lolli mulje. Kui soov Keskerakond võimult tõugata on nii suur, tehku algust sellega, et lahkugu kõigepealt ise Ratase valitsusest.

Tõsi, mingis mõttes olen ma EKRE-le tänulik, et nad kooseluseaduse päevateemaks tõstsid. Minul kui paadunud antiklerikaalil oli suur mõnu vaadata, kuidas peapiiskop enesele ja kogu oma vennaskonnale vee peale tõmbas. Loodan, et paljud said nüüd lõpuks aru, milliste inimestega on tegu. Lõbus oli lugeda, kuidas ilmalikud mõtlejad Ahto Lobjakas ja Rein Raud pastoreid piiblitsitaatidega manitsesid, nii nagu nõukogude ajal põrutati tagurlikele tšinovnikutele Leniniga. Tegelikult pole see, mida piibel samasooliste kooselu kohta väidab, muidugi üldse oluline. Me oleme inimesed, elame inimeste keskel ning peame langetama otsuseid omaenese mõistuse ja südamega, mitte otsima näpunäiteid mõnest vanast raamatust. Puudub veel see, et me hakkaksime pendlit võngutama! Kui Annika Laatsi räägib halastusest, siis mitte sellepärast, et jumal teda selleks vägisi sunnib – ta on lihtsalt hea inimene. Ja need, kes talle vastu vaidlevad, ei tee seda mingi üliolendi käsul, vaid sellepärast, et nad ise on pahurad ja sallimatud. Oma jumala, kui ta selle järele vajadust tunneb, loob iga inimene omaenese näo järgi.