Andrus Kivirähk: Kanada ja Soome
Meenutame kõiki neid Tšehhovi „kaunishingi”, kes lakkamatult eneses urgitsesid ja end kõigis maailma hädades vähemalt osaliselt süüdlasena tundsid. Nii on ka Eestis hakanud kõlama kenade inimese välja öeldud üllad mõtted, et tegelikult oligi inetu ignoreerida tervelt 100 000 valija arvamust, et inimeste „õigeteks ja valedeks” jagamine on vale, et kõigile tuleb võimalus anda jne. Delikaatselt pigistatakse silm kinni selle ees, et sel kombel eiratakse mitu korda arvukama valijagrupi, liberaalsetele erakondadele hääle andnute huve. Peaasi on olla mõistev ja viisakas, ka poliitiliste vastaste vastu. Nende vastu isegi ennekõike.
Seevastu näiteks Martin Helme endale sääraseid piiranguid ei sea. Tema jaoks pole mingi probleem valijaid õigeteks ja valedeks liigitada. Need, kellele tulevane koalitsioon ei meeldi, kobigu Kanadasse. Temal neist kahju ei ole, sest need on ilmselgelt „valed” eestlased. Tühja kohta neist ju maha ei jää, sest Soomest tulevad „õiged” asemele.
Nagu ühes laulus öeldakse – mats ei pelga kedagi ega tõmba kunagi küüru selga.
Kui meenutada ka solvangut, mille Martin Helme laskis hiljaaegu lendu Eesti naistearstide pihta, siis tundub, et ta ongi võtnud endale eesmärgiks iga päev millegi krõbedaga lagedale tulla. Ehk on see mõeldud tasakaalustama vanema Helme suhtelist malbust ja järeleandlikkust läbirääkimistel? Et EKRE valijad näeksid – veel on püssirohtu salvedes!
Kui valitsust kokku pannes peaks Martin Helmele mõni ministeerium usaldatama, siis võib selle töötajatele küll ainult kaasa tunda. Tige ülemus on hullem kui nael kinga sees. Õnneks on muidugi võimalus mujale tööle minna ja palju lähemalegi kui Kanadasse. Ning uus minister võib siis oma meeskonna komplekteerida Soomest naasnud „kalevipoegadest” ja rekajuhtidest. Neile mahlane kõnepruuk meeldib.
Ehkki – mis oleks tegelikult see võluvits, mis EKRE poolt hääletanud võõrtöölised koju tooks? EKRE valimislubadused seisnesid ju põhiliselt ära keelamises, tühistamises, takistamises. Nende lubaduste täitmine ei teeks kedagi õnnelikumaks, küll aga põhjustaks paljudele suuri ebamugavusi. Kujutlegem enesele mõnda vanatüdrukust mõisapreilit, kes oma halva tuju leevendamiseks keelab teenijatel köögis laulmise, kirevate riiete kandmise ja naermise ning käsib neil selle asemel kolm korda päevas palvetamas käia. Aga ega preili tuju sellest ikkagi ei parane, endiselt käib ta ringi, nina vingus, samal ajal kui mõisapere kannatamatult vanaeide surma ootab, et jälle normaalselt, inimese kombel elama hakata. Ja küllap nad jõuavad ka ära oodata.
Nii et vaevalt küll hakkavad EKRE fännid Soomest koju siirduma, kui just meie palgad põhjanaabrite omadest ette ei kihuta. Loodav valitsus sellist imet kindlasti korda saata ei suuda. Seega jäädakse teisele poole lahte, olgugi et ühiskond on seal vähemalt sama „vastikult” liberaalne ja kindlasti palju värvilisem. Ning õlu on veelgi kallim!
Ega minda ka Kanadasse. Sellise tühja asja pärast nüüd! On elus hullematki nähtud. Vaatame kõigepealt, kas see naljakas valitsus üldse tekib ja kui siiski tekib, eks siis ootame ära, millal ta otsa saab.