Andrus Kivirähk: kirikutest ja Rail Balticust
Täna oli mul tegelikult plaanis teha midagi iseäralikku – avaldada toetust kirikule. Minul, vanal ateistil! Aga tõepoolest, ehkki mina ise kunagi kirikusse minna ei kavatse, tundus ka mulle tobe, et neid suuri maju seniajani viirusehirmus lukus hoiti. Aga! Ma kavatsesin soovitada, et kirkute avamine seotaks sellega, et inimesi lubataks ka kinno, teatrisse või kirjandusõhtule. Suurt vahet neil ettevõtmistel ju pole: on saal, kus istuvad inimesed ja esineja on saali ees. Kinos pole tedagi. Seega tundus üsna mõistlik, et kui tehakse lahti kirikud, siis avatakse ka kinod ja teatrid. Vähemalt vabaõhuetenduste korraldamiseks oleks valitsus pidanud koos kirikute avamisega loa andma.
Loomulikult läks mu plaan vett vedama. Kirikud avatakse juba pühapäeval, kinode ja teatrite avamisest aga ei kõssatagi. Ega see ole mingi ime, ilmselgelt on meie ministrite hulgas palju neid, kellele kultuur on üksnes mingi tilu-lilu, kasutu meelelahutus, milleta on võimalik rahulikult ära elada. Kirik ja religioon seevastu on „päris” asjad, normaalseks eluks hädavajalikud. Nendeta saab ju hing hukka ja sind viiakse pärast surma põrgusse!
Ilmselt kardavad nii mõnedki inimesed valitsuses seda, mida kuradid nendega teises ilmas teha võivad, kui nad kirikuid igal moel ei aita.
Ilmselt arvavad nii mõnedki inimesed valitsuses just nimelt nii ja kardavad kangesti seda, mida kuradid nendega teises ilmas teha võivad, kui nad kirikuid igal moel ei aita ega nõudlikku kellahelinat kuuldes selga küüru ei tõmba. Samamoodi pelgas harimatu metslane nõida. Kui ikka šamaan hakkas imelikke sõnu rääkima ja trummi lööma, oli targem jahisaagiks saadud kits talle anda – mine tea, mida „tark” sinuga muidu teeb. Alles see oli, kui siseministeerium kinkis kirikutele kaks miljonit kriisiabiks. Mõned teised, kindlasti märksa rohkem kannatanud valdkonnad võivad sellistest summadest ainult unistada. Paraku ei saa nemad lihtsameelset ministrit kuraditega hirmutada ega surmahirmu trööstiks igavest elu pakkuda. Kurb, et meie valitsuses leidub inimesi, kelle vaim pole vaba, vaid elab muinasjutumaal. Nagu ütles Tšehhov: maailmas hämmastab mind ainult üks asi – usklik haritlane.
Nüüd teine üllatus. Pole vist saladus, et ma ei kuulu EKRE valijate hulka. Aga täna tahaks mokaotsast nendegi toetuseks sõnakese poetada. Ettevaatlikult ja avansiks, tõenäoliselt petta saades, sest minu senise mulje järgi esindab EKRE juhtkond vanasõna „Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi”. Ehk kusagil Tre Raadios võib ju rääkida mida iganes ja olla hästi kõva mees, pärast väljamagamist tööle minnes aga toimetatakse sootuks teiste reeglite järgi.
Ent siiski – kuulda, et Rail Balticu uus trass ei saa kunagi valmis, oli meeldiv ja lootustandev. Kui tõesti juhtub, et tänu EKRE-le hoitakse ära selle loodust reostava ja arutult kuluka projekti elluviimine, olen mina valmis Helmedele mõndagi andestama. Olen koos sadade mõttekaaslastega kirjutanud alla mitmele kirjale, milles soovitakse, et Rail Baltic kulgeks mööda olemasolevaid raudteid ega laastaks Eesti majandust ja loodust, ning muidugi mind rõõmustaks, kui seda katastroofi õnnestuks ära hoida. Olgu siis peale, et appi tõttab piltlikult öeldes „vanakuradi vanaema”.
