Foto: Vallo Kruuser

Ja kui muu midagi enam ei aidanud, laskis ta endale hästi kõrgete kontsadega säärsaapad teha, tellis rätsepalt rohelise kuue, ostis hästi kõrge rummuga rohelise torukübara.” Sedasi algab üks eesti mui- nasjutt. See meenus mulle kohe, kui olin lugenud, et Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Vitsut üllitas kõnede kogumiku, milles ta nimetab ennast Tallinna presidendiks. Loomulikult on see kõrvulukustav edevuse saluut ennekõike naljakas, kuid teisalt Keskerakonnale väga tüüpiline. On ju sama teed läinud ka nende juht Edgar Savisaar, kes viimastel aastatel ilmub avalikkuse ette küll laulja, küll kirjaniku, küll lausa uisuprintsist Supermanina.

Olen juba varem täheldanud Savisaare ja Jorh Aadniel Kiire suurt sarnasust. Seega on siinkohal paslik tsiteerida kellamees Liblet, kes rätsepa üüratut auahnust osatades Ülesoo kesapõllul hüüatas: „Kiir mõisavalitsejaks! Kiir ministriks! Kiir kuningaks!” Pole kahtlustki, et samasugused ambitsioonid on ka Keskerakonna esimehel. Kuid oh paraku – nende täitumine pole iialgi olnud kaugemal kui täna.

Keskerakond on kummaline moodustis. Ühelt poolt on ta ju tõesti võimas, valitseb absolutistlikult Tallinna ning pole veel leiutatud nippi, kuidas tema tiibu pealinnas kärpida. Teisalt kõlab aina naeruväärsemalt Reformierakonna hirmunud mantra, et kui neil valimisi võita ei lasta, siis tuleb Savisaar. Ei ta tule. Kui Reformierakond ei võida, siis moodustavad valitsuse IRL või sotsid, Keskerakond on aga riigi tasandil ammu mängust väljas.

<h5>Olen täheldanud Savisaare ja Jorh Aadniel Kiire suurt sarnasust. </h5>

Võim võib esineda mitmel kujul. Ta võib olla aktiivne ja agressiivselt laieneda, kuid võib ka lihtsalt lösutada. Keskerakonna võim Tallinnas just nimelt selline ongi. Keegi suur ja raske on oma saagile peale istunud ja ta tervenisti oma hiiglaslike tuharatega katnud ning nende alt välja rabeleda on ülimalt keeruline. Kuid ühtlasi on selge, et need vägevad kannikad pole enam võimelised hõivama uusi territooriume. Lösutav võim on loid ja roiskuv. Kes on korra nii sügavalt maha istunud, sel pole enam jaksu ennast nihutadagi, uuesti püsti tõusmisest ja kuhugi mujale prantsatamisest rääkimata. Keskerakond pole väle kõuts, kes kütib ühe hiire teise järel ja kujutab endast ohtu ka laululindudele. Pigem sarnaneb ta puugiga, kes on ennast kellegi kintsu külge kinni imenud ja ripneb nüüd oma ohvri küljes, kuni lõhki plaksatab.

Kui otsida paralleele mütoloogiast: Keskerakond pole mitte Nemesise lõvi, vaid Augeiase tallid, mille puhastamine oli küll samuti Heraklese vägitöö, kuid mitte ohtlikkuse, vaid mastaapse reostuse tõttu.

Eks just sellepärast ongi Savisaar NO-teatrile ideaalne objekt: oma arengus finišisse jõudnud üliküps poliitiline vili, mis ainult ootab terava skalpelliga lahti lõikamist.

Aga selle albi ja edeva mehe, kellest loo algul juttu oli, muutis Vanataat konnaks. Läks patsti-patsti hüpates läbi vesise võsa kodu poole, ehkki ise mõtles ikka veel, et on kõige tähtsam ja kõige vägevam.