Ja kõige kurvem on see, et ega meil ei ole tegelikult lootustki põhjanaabritega samaväärsele elule. Võtame kasvõi meditsiinitöötajad – küllap nende palku viimaks tõstetaksegi natuke, aga teisel pool lahte jäävad need ikkagi palju suuremaks. Sama lugu on õpetajate, politseinikega… Lisaks tõusevad pidevalt elamiskulud, näiteks uuest aastast elektri hind, ja kokkuvõttes läheb sõlmitava palgalepinguga nagu paberil ilmuva entsüklopeediaga, mis on juba trükikojast väljudes vananenud ja ebapiisav. Hea elu standard libiseb ikka püüdmatult eest, seda hetke, mil inimene võiks pärast palgapäeva oma pangakontot silmitsedes vaimustunult õhata: „Oh õnnis hetk, sa viibi veel!”, ei saabugi. Oleme ikka väike ja vaene vananeva elanikkonnaga maa ning midagi ei ole parata.

Nii et tegelikult pole mitte ühtegi objektiivset põhjust, miks ei peaks kõik vähegi teovõimelised eestlased siit perspektiivitust maanurgast viljakamatele aladele rändama nagu kõrbeloomad vee otsinguil. Jüri Mõis on väitnud, et väljaspool Tallinna elamine on absoluutselt ebapraktiline, ja sama võib väita ka Eesti kohta. Asjalik inimene õpib selgeks mõne suure keele, omandab tulusa elukutse ja aidaa – läinud ta ongi! Terve lai maailm on tema ees valla.

Ja nii on see tegelikult alati olnud. Eestis elamine ja eestlaseks jäämine on puhtpragmaatiliselt võttes ikka olnud pigem aateline kui praktiline otsus. Eestlane ollakse paljuski missioonist, see on omamoodi roll. Omal ajal kogunesid kodus naise ja lastega saksa keelt kõnelevad isandad seltsimajadesse ja rääkisid seal isekeskis eesti keelt – mis muud see oli, kui osalemine isevärki näitemängus, eestlase etendamine. Kui mõned mehed, nagu Villem Reiman ja Johann Kõpp, hakkasid eesti keelt kõnelema ka kodus, oma lastega, siis vaadati neile viltu nagu näitlejatele, kes ei mõista õigel hetkel rollist välja tulla. Oli ilmselge, et karjäärile on kasulik saada sakslaseks või venelaseks, samuti see, et Peterburis teenib paremat palka kui kodumaal. Oskar Lutski kaalus oma nooruses tõsiselt, kas mitte minna apteekriks Piiterisse, seda enam, et eestlasi elas seal juba palju rohkem kui praegu Helsingis. On lausa kummaline, et eestlased nendest kiusatustest hoolimata alles jäid ja oma riigi suutsid luua.

Nõukogude ajal muutus eestlaseks olemine juba vastupanuvormiks. Ka siis olnuks ju tulusam käituda nii, nagu soovitas Gustav Naan – sulanduda venelaste sekka. Ja kui tume tundus perspektiiv tollal! Aga jällegi läks teisiti.

Nüüd, kakskümmend aastat pärast taasiseseisvumist paistab kohati jälle, et eestlus on vaid kulukas hobi, mida majanduslikult mõtlev inimene endale lubada ei saa. Ainult lootusetult laisk ei otsi endale paremat! Noh, näis, mis sedapuhku saab.

Filmis „Armunud Shakespeare” ripub etenduse saatus sageli juuksekarva otsas, õieti on selle toimumine absoluutselt ebatõenäoline. Aga teatriomanik, keda mängib Geoffrey Rush, ei kaota kunagi lootust. Küll te näete, läheb siiski õnneks! Ja tal on õigus, viimasel hetkel laheneb kõik. Kuidas on selline asi võimalik? „It is a mystery,” vastab Rush salapäraselt naeratades.