Andrus Kivirähk Foto: Vallo Kruuser

Rahulikult, ilma mingi tülita, mürtsuva puhkpillimuusika saatel. Sündis Lottemaa.

Jah, nagu keset Itaaliat ja Rooma linna asub paavsti hallatav Vatikan, nii asub nüüdsest Eestis koerte, kasside, jäneste ja põrsaste maa. Ja erinevalt Vatikanist on Lottemaal koguni merepiir!

Ehkki võin end pidada nii Lotte kui ka teiste Leiutajateküla elanike teretuttavaks, polnud ma kuidagi seotud Lottemaa rajamisega. Seega külastasin uut riiki samasuguse uudishimuliku turistina nagu teised sajad ja tuhanded huvilised. Meid kõiki võeti sõbralikult vastu ning kohalikud elanikud Lotte, Albert, Adalbert ja teised näitasid lahkelt oma valdusi. Ilm oli troopiline ja tekitas küsimuse, kas see ehk kuulubki Lottemaa juurde – mis oleks ju väga mõnus, sest keset enamasti siiski üsna halli ja lörtsist Eestit kuluks ära üks paigake, kus alati on soe ja paistab päike. Igavesti ilus ilm – nagu filmis – võiks olla tõesti üks Lottemaa maavarasid.

Ühesõnaga, kõik oli tore, kõik oli super. Tean, et Lottemaa rajamise nimel ei nähtud sugugi vähe vaeva, see ilu ei tulnud kergelt, aga vaev tasus ennast ära. Hea asja nimel tasub pingutada.

Tehes nüüd kannapöörde ning tulles tagasi loo alguse ja Luganski-Donetski separatistlike riigikeste juurde: ka seal nähakse vaeva, sealgi valatakse higi ja peale selle ämbrite kaupa verdki, kuid mille nimel, jääb täiesti arusaamatuks. Kõik, mida saavutada on suudetud, näeb välja kole ja on seda ka päriselt. Raketid lendavad, inimesed surevad, lennukid kukuvad alla, kohalikud elanikud istuvad puruks pommitatud majades, kus pole vett ega elektrit. Ükski inimene ei vaja tegelikult mingit Luganski või Donetski vabariiki, ehkki Steven Seagal on nende hümnid selgeks õppinud ja oskab neid valju häälega laulda.

Miks valib mõni inimene enda eesmärgiks Lottemaa rajamise, mille sünd rõõmustab kõiki, teine aga külvab oma tegevusega üksnes häda ja viletsust? Ehk kui võtta aluseks Georg Lucase „Tähtede sõda”: miks saab mõnest jedist meister Yoda (kes sobiks suurepäraselt mediteerima mõnda Lottemaa majakesse) ja teisest Darth Vader (kes sobiks oma musta maskiga nii Luganskisse kui ka Donetskisse, aga ennekõike muidugi Kremlisse)?

Pimeduse võim on vist siiski olemas ja mõnele isikule väga külgetõmbav. Ja kes on juba kord langenud, selle jaoks pole tagasiteed. Kes on öelnud a, peab ütlema ka b. Kahjuks pole enam mõeldav, et seltsimees Putin saaks teha sammu tagasi. Ajalugu õpetab, et diktaatorid ei leebu, nende paranoiad üha suurenevad. Konflikt Ukrainas saab lõppeda alles siis, kui vahetub peremees Moskvas, täpselt nii nagu Afganistanist lahkumiseks oli vaja, et N Liidus tuleks võimule Gorbatšov.

Lottemaa avamisel ereda päikese käes, moosiga pannkook taldrikul, tundus igal juhul täiesti arusaamatu, et kusagil võib olemas olla mingi Putin.