Andrus Kivirähk: Maa tuleb täita puudega…
Nagu ma aru saan, on hulk inimesi selle pidupäeva sisustamisega juba kibedasti ametis. Eks ta ole, toostid, seltskondlikud mängud ja humoorikad vahepalad tuleb alati enne süldilauda istumist välja nuputada, seda teab iga kogenud pulmavana.
Üht-teist ongi juba välja mõeldud ja midagi sellest on ka avalikkuse ette tilkunud. Mulle jäi meelde ennekõike üks asi: saja tamme pargid kõikjal üle Eesti. Nende istutamisega soovitati otsekohe peale hakata, siis oleksid tammekesed viie aasta pärast, kui kell kukub, juba veidi kobedamaks sirgunud. Aga kõneldud on ka seda, et puid peaks üldse rohkem istutama, puid läheb Eestis alati tarvis.
Ja see on sulatõsi. Mul pole arvude peale hea mälu, aga kui palju neid külasid oligi, mis Eestis viimase rahvaloenduse andmeil päris tühjaks on jäänud? No neid ikka oli! Lisaks veel need külad, kus elab üks inimene, kaks inimest, võib-olla ka kolm. Ja paraku pole need inimesed õitsvas eas Aadam ega Eeva, kes suudaksid panna aluse tervele uuele inimsoole, vaid üksnes Metuusala vanuses naisterahvad. Sääraseid külasid ei päästaks seegi, kui neid eidekesi oleks mitte üks või kaks, vaid sada.
Mõne aasta pärast jäävad needki külad tühjaks.
Siis on veel terve hulk asulaid, kus vohab ajalehtedes kirjeldatud huvitav nähtus, nimelt vanapoisistumine. Need on asulad, kus napib noori naisi. On ema ja tema täiskasvanud poeg, aga miniat ei paista kuskilt. Lihtsalt pole, otsi või terve küla läbi! Iga vähegi kobedam naisterahvas on lootusetust kolkast jalga lasknud ning leidnud mujalt kergemat ja huvitavamat tööd. Maha jäänud mehed võiksid muidugi koodid ja vikatid õlale võtta ning marssida linna pruute röövima, aga see oleks seadusevastane, piiraks naiste inimõigusi ja ega nad tegelikult ei viitsi kah. Pikutavad pärast päevatööd niisama kušetil, timmivad tasapisi õlut ja lasevad emal endale kotlette praadida. Pole vist tarvis valju häälega välja öeldagi, et ka säärane kooslus pole kuigi viljakas. Sama palju kui vanapoisilt võib järglasi oodata muulalt.
Nii et karta on, et millalgi kustuvad tuled ka nendes akendes.
Suuremates linnades muidugi veel inimestepuudust märgata pole, kaubanduskeskused ja ühissõidukid on neid täis ning reede õhtuti kakerdab kesklinna baaride ümber ka omajagu. Aga seegi küllus on näiline, sest ikka on siit-sealt kuulda, et tööjõudu napib. Inimesi iseenesest nagu oleks, aga neid päris õigeid, asjalikke ja tegusaid, hakkab väheks jääma. Ja pole ime, käin viimasel ajal sageli välismaal sealseid eestlasi külastamas ja neid on aina rohkem. Kõik toredad inimesed, noored, abielus, lastega… Ja alati, kui ma tagasi Eestisse lendan, hakkab kuidagi kade meel. Kade meel neid võõrale maale maha jätta! Miks nad peavad elama seal, aga mitte Eestis? Miks peavad nende lapsed meie jaoks kaotsi minema? Jah, esialgu nad veel räägivad eesti keelt, ema-isa rõõmuks, aga on ju täiesti selge, et nii see ei jää. Kui vähegi saaks, topiks nad kohvrisse ja tooks kaasa.
Aga ei saa. Nii ei jäägi muud üle, kui istutada puid. Sest mis selle tühjaks jääva maaga ikka peale hakata? Kasvagu seal siis sada tamme! Kohisegu Eesti Vabariigi ümmarguseks juubeliks kunagiste külade ja põldude kohal võimas mets! Nagu aegade alguses, enne kui meie esiisad seda maad harima hakkasid. Nii nagu „Ussisõnade” raamatus.
Jah, miks ei võiks kuuluda Euroopa Liitu ka säärane maa, kus inimesi on väga vähe, aga hundid-karud käivad sees ja rebane istub katusel?
