Andrus Kivirähk Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress

Iseenesest on uskumatu, kui edukalt suudetakse eimillestki tolmu üles keerutada. Kes teadis veel mõned aastad tagasi midagi maiadest? Mõni muistsete tsivilisatsioonide uurija ja rohkem mitte keegi. Kooliprogrammis oli neid seoses Ameerika vallutamisega küll mainitud, aga see lendas enamikul õpilastel ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Nüüd korraga muutus see ammu välja surnud rahvas ülioluliseks. Temast sai maise tarkuse kõrgeim kehastus, meie kõigi saatuse ettekuulutaja! Kõiges võis kahelda: valitsuses, kolleegides, oma sõpradeski, aga maiade kalendrist kõneldes muututi aupaklikuks ja tehti pähe tõsine nägu. Inimesed, kes ei tea midagi Kolumbusest ega Cortésist, said korraga asjatundjateks maiade alal. See muistne rahvas juba oskab… Kui juba nemad on öelnud… Oma õitsengu päevil ei teadnud maiad isegi mitte Euroopa olemasolust ööd ega mütsi, mis ei takistanud eurooplastel neid nüüd meie maailmajao tuleviku suurimateks spetsialistideks pidamast.

See tuletab meelde, kuidas Nõukogude ajal tõusid ootamatult rambivalgusesse tšuktšid – Kaug-Ida väikerahvas, kes ei peaks tegelikult mitte kellelegi ette jääma. Aga korraga rääkisid neist kõik! Korraga olid nad kuulsad nagu maiad praegu.

Jah, kui neil päevil oleks Maa lähedalt lennanud mööda mõni hiiglaslik asteroid või oleks ette ennustatud midagi muud vähegi konkreetset, siis ma saaksin veel aru, siis oleks kogu see raisatud lehepind, kõik need tuulde lastud eetriminutid vähemalt mingil moel õigustatud. Aga lihtsalt mingi müstiline kalender, mis väidetavalt otsa lõppes… Neil päevil lõppeb paljudel lastel otsa jõulukalender, kas saaks sellest siis teha järelduse, et ühes šokolaaditükikestega saab otsa ka maailm? Või palun väga – teen veel ühe ennustuse. 1933. aastal võimule tulles kuulutas Adolf Hitler tuhandeaastase Reichi sündi. Aga miks ainult tuhandeaastase? Mina loeksin sellest välja, et Adolf Hitleri arvates saabub aastal 2933 maailmalõpp! Sest kui lõppeb maailm, ei saa kesta ka Reich. Ehkki tegelikult varises Hitleri riik kokku napi tosina aastaga. Ka targad maiad on siit ilmast ammu kadunud. Nende jaoks on maailm tõesti otsa saanud.

Sel teemal ei tasuks isegi nii pikalt peatuda, aga märke muinasjutumaailmast hõljub meie ümber tegelikult pidevalt. Ka muidu tõsiseltvõetavad väljaanded avaldavad päevast päeva horoskoope, tõsi küll, samal leheküljel koomiksite ja anekdootidega, aga ikkagi. Ning aasta lõpus algab täielik hard-core, Maalehe vallutab oma üksikasjalike ennustustega Igor Mang, teistes väljaannetes aga astuvad oma kohustusliku jõulupajatusega üles kirikuõpetajad. Ikka ainult selleks, et ajada segast ning muuta reaalset maailma „Harry Potteri” või mõne muu muinasjutufilmi sarnaseks. Eks maailmalõpp ole ju ka kristliku mütoloogia tähtis osa, koos surnute ülesäratamise ja viimse kohtupäevaga. Ja vaevalt küll, et seda veidrat tseremooniat kavatsetakse toimetama hakata nelja miljardi aasta pärast reaalselt aset leidva päikesesüsteemi kollapsi tingimustes, millest on kõnelenud Ene Ergma. Ei, uskumist leiab ikka mõni sootuks muinasjutulisem lahendus.

Põhimõtteliselt miks mitte, ma olen ise ka suur muinasjuttude fänn, aga ma eelistan neid muinasjuttudena võttagi. Kui pühade ajal „Kääbikut” vaatama lähen, siis ei mõtle pärast kinost väljumist, et haldjad on päriselt olemas või et Solarise nurga taga luurab troll.