Andrus Kivirähk: meie armas eriolukord
Õnneks ehitatakse minu maja kõrvale praegu hotelli. Pärast arvutist epideemiauudiste lugemist või tontlikult inimtühjas vanalinnas jalutamist on nii lohutav aknast välja vaadata ja näha, kuidas suur hulk kiivrites mehi häirimatult maja ehitab. Tassivad mingeid torusid, teevad suitsu, hõiguvad eesti, vene ja ukraina keeles. See ehitusplats on üks eluterve saareke keset lainetavat hädamerd, kus kõik on keelatud ja suletud. Siin nähtavasti ei kehti eriolukord.
Eriolukorra esimestel päevadel viirastus mulle pidevalt järgmine stseen. Perekond on kogunenud elutuppa, piduliku näoga isa tõuseb ja kõneleb:
„Nüüd on nii, mu armsad, et me ei pea minema enam tööle, kooli ega lasteaeda. Oleme kõik päevad läbi kodus – ja arvake ära, millega me hommikust õhtuni tegelema hakkame? Noh? Te ei suuda vist ära arvata? See on midagi, millest me oleme alati unistanud, aga pole ju olnud aega, alati on tarvis kuhugi minna, midagi teha... Aga nüüd viimaks ometi! Noh, kas mõistatate ära?”
Ema ja laste nägu väljendab sõnuseletamatut ärevust. Nad justkui aimavad midagi, kuid ei suuda oma õnne uskuda. Kas tõesti... Pole võimalik!
„Jaa!” hüüab isa. „Just nimelt! Me hakkame oma tagumikke pühkima! Ma ostsin tuhat rulli kempsupaberit! Ostsin terve poe tühjaks!”
Ja oh seda tantsu, tralli ja rõõmukisa, mis selle uudise peale valla pääseb! Elagu eriolukord!
Nüüdseks on muidugi selgunud, et poode tühjaks osta pole kapitalismi tingimustes võimalik, see oleks sama, mis interneti välja printimine. Või lohel pea otsast raiumine, sest teatavasti kasvab lohel ühe pea asemele kohe kolm uut. Nii täituvad ka kauplused otsekohe uue kaubaga ja see ei saa kunagi otsa.
Küll aga võib hääbuda klientide ostujõud. Kui eriolukord piisavalt kaua kestab, siis võib juhtuda, et terve maailm on täis inimesi, kes on terved nagu purikad ja vaesed nagu kirikurotid. Nende firmad on läinud pankrotti, nende töökohad on kadunud, nende säästud on otsas. Võib-olla tuleb siis välja kuulutada uus eriolukord, mis aitaks varemetes majandust taastada?
Aga ega me tea, kui kaua seegi eriolukord kestab. Kas nii kaua, kuni koroonaviirus on maailmast kadunud? Aga võib-olla ta enam ei kaogi, nii nagu meie keskelt ei kao kunagi gripp, angiin või kopsupõletik? Mõni inimene põeb alati. Tuleb ette, et mõni ka sureb.
Tegelikult on eriolukord ju iga valitsuse unelm, eriti aga säärase, kelle arvates riik vajab „kõva kätt”.
Või on eesmärk kaotada kõik haigused ja alistada viimaks ka vikatimees? See oleks ju ühele tõelisele heaoluühiskonnale ülimalt sobiv loosung: „Ma kaotame surma!” Ning seni, kuni see sündinud pole, pole võimalik loobuda ka hädavajalikest piirangutest.
Tegelikult on eriolukord ju iga valitsuse unelm, eriti aga säärase, kelle arvates riik vajab „kõva kätt”. Keegi ei kobise enam su otsuste vastu, opositsioon on karantiinis, koosolekud ja meeleavaldused on keelatud, kultuuriasutused on suletud ega laksuta lõugu... Sissetulekuta jäänud inimesed elavad abiraha ootuses ehk otseselt valitsuse armust... Kuldne Kungla! Ei ole kerge pöörduda tagasi endise lärmaka, kontrollimatu ja isepäise elu juurde, kus sulle pidevalt umbusaldust avaldatakse.
