„Endine Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik teatas 2. augustil, et kandideerib EKRE ridades riigikokku. Ent 22. augustil teatas Männik EKRE juhile Mart Helmele: „Käesolevaga teatan, et loobun kandideerimisest riigikokku ja põhjuseks on, et minu perekonna heaolu on minu kõige kõrgem prioriteet.””

Eesti Ekspressile selgitas Männik loobumise põhjuseid detailsemalt. 20. augustil tähistas tema perekond ühiselt iseseisvuse taastamist. 23-aastane tütar ja 21-aastane poeg rääkisid isaga pikalt poliitikast.

Kuna laste nägemine on parem, märkavad nad kohe, kui nende armas esivanem valmistub minema õue lahtise püksilukuga ja hoiatavad teda selle sammu eest.

„Lapsed ütlesid, et peavad kogu aeg kuulma jutte „Su isa on rassist!” ning vastama küsimustele „Kas su ise on rassist?”,” sõnab Männik. „Võib öelda, et hindasin EKRE mainet noorte inimeste seas valesti.”

Mis mulle selle uudise juures nii väga meeldib? Esiteks muidugi see, et lapsed hoolitsevad oma isa eest. Nii see peabki olema. Kui lapsed on pisikesed, seletavad vanemad neile, kuidas maailm toimib, ja kaitsevad kõikvõimalike ohtude eest, mis lihtsameelset põngerjat tabada võivad. Hiljem aga, vastupidi, aitavad juba lapsed oma vanematel kiiresti muutunud maailmas orienteeruda.

Nad ei lase isal ennast narriks teha ja siiras teadmatuses jumal teab kuhu ekslema minna, vaid on õigel ajal õiges kohas, annavad head nõu ning tagavad isa turvalisuse ja hea nime. Piltlikult öeldes: kuna nende nägemine on parem, siis märkavad nad kohe, kui nende armas esivanem valmistub minema õue lahtise püksilukuga, ja hoiatavad teda selle sammu eest.

Veelgi sümpaatsem on isa valmisolek oma järglasi kuulda võtta. See pole kindlasti iseenesestmõistetav. Pigem kipuvad vanainimesed olema isepäised ja kangekaelsed. Nad suhtuvad noorte headesse nõuannetesse põlglikult ja kähvavad üle õla: „Muna õpetab kana!”

Meelde tulevad kõikvõimalikud pahurad artiklid hukka läinud „lumehelbekestest”, kes „mitte millegagi toime ei tule, samal ajal kui meie nende vanuses…” ja muu säärane solvunud jorin, mis on kantud veendumusest, et ollakse asendamatu. Millegipärast on nii raske enesele tunnistada, et noored võivad tänapäeva ühiskonna probleeme ja pakutud lahenduste realistlikkust mõista märksa adekvaatsemalt kui vanad. Olla selgema pilgu ja suurema südamega.

Tagajärg on üldjuhul kurb. Üks itaalia commedia dell’arte kuulsamaid karaktereid on põikpäine vanamees Pantalone, kes talitab ikka ja ainult iseenese tarkust mööda. Paraku tal napib seda, kuid selle asemel et talitada nii, nagu soovitavad teised näidendi tegelased – tema enda arukad lapsed ja nutikad teenrid –, ajab ta ikka oma jonni, muutub täiesti naeruväärseks ja seisab viimaks lõhkise küna ees. Ja noored peavad ta ikkagi hädast välja aitama.

Tasuks juba aegsasti tähele panna, mida kõnelevad teie lapsed. Istuda maha, vestelda nendega ja võtta neid kuulda, nagu tegi Jaan Männik. Kui kõigil jaguks seda tarkust, siis oleks maailmas palju vähem kõige ja kõigi peale vihaseid vanureid. Munal on kanale tihtipeale nii mõndagi kasulikku öelda.