Andrus Kivirähk Foto: Priit Simson

Oleks olnud ju nii lihtne teha vahelduseks ka natuke head, võtta vastu Jevgeni Ossinovski seaduseparanduse ettepanek ning lõpetada 13-aastase koolitüdruku mõttetu kiusamine. See oleks olnud õilis ja inimlik, andnud märku sellest, et riigikogu liikmed ikkagi hoolivad inimestest.

Aga ei! Eelnõu hääletati ühe häälega maha. Mõne inimese käsi ei tõusnud seaduseparandust toetavat nuppu vajutama. Kas see ongi nüüd see kuulus riigimehelikkus, võime mitte laskuda populismi, valmidus teha vajaduse korral ka valusaid otsuseid? Aga kas säärane vajadus antud juhul eksisteeris? Ja eks ole iga heategu mingis mõttes populism, vastutulek hädas olevale inimesele. Head teod on paratamatult populaarsemad kui kurjad. Kas mitte-populistist riigimees peab tegema ainult halba? Käituma justkui mister Burns Simpsonite multikas?

Kardan, et küsimus on palju labasem, lihtsalt eelnõu esitaja kuulus valesse erakonda ja vastasleer ei soovinud ühele sotsile loorberipärga kaela riputada. Sest ehkki otsuse oleks teinud terve parlament, jäänuks põhilise heategija au ikkagi Ossinovskile ja selline asi loomulikult keerab oherdina konkurentide tillukeses hinges. Nii et pigem jätame kõik nii, nagu on, ei mingeid järeleandmisi poliitilistele vastastele!

Tulemus on see, et piinlik olukord kestab ja ametnikud, kes olid oodanud riigikogult arukat otsust ega tõtanud 13-aastaselt tüdrukult ülepeakaela Eesti kodakondsust ära võtma, on nüüd sunnitud seda siiski tegema. Kõigile asjaosalistele jääb suhu vastik maik ja riigikogu maine kukub paljude inimeste silmis veelgi sügavamale mutta. Võib muidugi öelda, et see on pisiasi ning riigikogu tegeleb päevast päeva palju tähtsamate ja põhimõttelisemate probleemidega. Aga ei ole nii. Just säärased väikesed juhtumid kujundavad valijate arvamust. Valitsejad, kes ei soovi aidata, hakkavad meile näima mingite kafkalike olevustena, kes istuvad, mustad kõvakübarad peas, näol läbitungimatu mask, ja tõstavad pakse toimikuid ühest virnast teise, justkui oleks see maailma olulisim asi. Jutulesoovija väike inimlik mure ei lähe neile karvavõrdki korda. Tempel raksatab vastu palvekirja ning sinna ilmub kiri „Tagasi lükatud!”.

Millegi poolest sarnanevad nad nukkudega, kellel on silmade asemel nööbid. Nööp ei näe, nööp ei ole võimeline pisaraid valama, nööbis ei helgi naeratus. Nööp on lihtsalt nööp, ta ainult jõllitab tuimalt. Nööpsilmadega olevusega pole võimalik dialoogi pidada.

Kui rääkida uutest, tekkivatest erakondadest, siis ei oota me neilt ju uut maksupoliitikat või enese positsioneerimist parem-vasak skaalal. Me ootame ainult seda, et poliitikasse tuleks Inimesi. Nööpsilmsed nukud tuletavad meelde mingit õudusfilmi ja ajavad hirmu naha vahele.