Andrus Kivirähk: Ojulandi kipsist tort
Kui Tiit Ojasoo praegu ütleb, et neil oli tookord plaanis etendada kõige lollimat erakonda, siis on see muidugi tõsi ja täpselt seda nad tegidki. Röögatud plakatid, populismist nõretavad vaimuvaesed hüüdlaused ja lõpuks sõu ise – grandioosne, demagoogiast ja massidega manipuleerimisest tilkuv. Kõik oli paigas, paroodia toimis ning parteide salajased mädapaised lõigati lahti ja seati kõigile soovijatele vaatamiseks välja.
Kuid juba tollal oli suur hulk inimesi, kes läksid väljakuulutatud suurkogule piltlikult öeldes avaldus taskus – et kui läheb uue erakonna moodustamiseks, siis on nemad kohe hakkamas. Paljud arvasid ju tõsimeeli, et teater asutabki partei, ja olid hiljem pettunud, et nii ei läinud. Umbes nii: inimesed ju toetasid teid, aga teie vedasite alt.
Tuleb välja, et kogu see tsirkus, mille NO99 Saku suurhallis korraldas, oli paljudele üliväga meelepärane. Inimesed ei hammustanudki katki, et tegemist on kõigest paroodiaga, neile tundus, et üks normaalne suurkogu täpselt sedasi toimima peabki. Et sellise ülipopulistliku ja totalitaarse erakonna liige oleks tore olla ning Ühtne Eesti kujutaks endast tõsiseltvõetavat ja positiivset alternatiivi senistele parteidele.
Kristiina Ojuland ja tema mõttekaaslased elavad aga selles pettekujutluses siiani. Ja on siiralt solvunud, kui teater teatab, et tegu oli etendusega, kus publikule esitleti negatiivset, mitte positiivset eeskuju. Piltlikult öeldes: teater ütles, et ära nii tee, ära nuuska käisesse, aga seepeale Ojuland kohe nuuskas ja kinnitab nüüd, et seda soovitati talle otse teatrilavalt kui väga tervislikku ja ülimalt elegantset kommet.
Või siis teine näide: inimene tuleb kondiitritoodete kauplusse ja soovib osta vitriinis eksponeeritud torti. Kondiiter seletab talle viisakalt, et see tort pole müügis, sest tegemist polegi tordiga, vaid kipsist valmistatud butafooriaga. Kuid ostja ei jäta jonni. Tort on ju nii ilus ja isuäratav! Andke kohe siia, maksan, palju küsite, mul külalised juba ootavad kaetud laua taga!
Müüja ütleb seepeale, et kipsist torti pole mõtet külalistele pakkuda, see ei sünni ju süüa ja kui keegi peaks siiski üritama, oleks tulemuseks kõhuvalu. Kuid ostja ei vannu alla ja ajab oma joru edasi. Viimaks on ta siiski sunnitud lahkuma, turtsudes pettumusest ja vihast. Milline alatu müüja! Ise ei söö ja teistele ka ei anna! Ei oleks uskunud, et kondiitrid on nii ahned!
Selle peale, et müüja päästis ta tegelikult väga piinlikust olukorrast, raevunud tordisõber ei tule.
Muidugi, kunstiloomingut ongi võimalik mitmeti mõista. Ja igaüks teeb seda vastavalt oma arule. Nagu ütleb vanasõna: näita lollile kuud, tema vahib ikka näppu.
Paha on ainult see, et kui keegi soovib järgmistel valimistel tõesti senistele erakondadele mingit alternatiivi pakkuda, siis sedasorti jaburused seda kergemaks ei tee.
