Andrus Kivirähk: On hetki elus palju…
Peatükike Andrus Veerpalu dopingusaagast võeti spordiaasta kaunimate hetkede võistlusnimekirjast õnneks siiski maha, aga kahju on sündinud.
Tegelikult olen ma alati imestanud, millise hoolimatusega spordiajakirjanikud oma „materjali” suhtuvad. Ilma igasuguse delikaatsuse ja empaatiata. Jah, mündi teine külg on mõõdutundetu ja pime jumaldamine, aga see ei tee asja paremaks, vaid vastupidi, annab pealetükkivusele ja mühaklusele hoogu juurde. Eks ole, kirik ei tohi uskliku jaoks kunagi suletud olla ja kui ikka tuleb tahtmine ikooni suudelda, siis aetakse huuled prunti ja muudkui minnakse.
Hämmastuse ja haletsusega jälgin ma alati intervjuusid, mida tehakse just äsja võistluse lõpetanud sportlasega, kes alles hingeldab ja ähib. Võrdluseks: ühelegi kultuuriajakirjanikule ei tuleks pähegi tülitada lavalt lahkuvat dirigenti või näitlejat. See oleks matsluse tipp. Eriti jube on säärane intervjueerimine sellisel juhul, kui sportlane on oma soorituses äpardunud: siis sarnaneb niigi õnnetule atleedile uurivaid küsimusi esitav spordiajakirjanik tõelise timukana.
Muidugi, nad ei tee seda kurjusest. Vastupidi, just meeletu spordiarmastus on see, mis nad halastamatuks muudab. Täpselt nii, nagu putukateadlane ühest küljest armastab kõiki maailma sitikaid ja just sellepärast ajab neid ka nõela otsa. Kindlasti oli ka Veerpalu kohtulahend Eesti suusaspordi andunud fännide jaoks meeliülendav sündmus, aga vähegi viisakas inimene mõistaks, et sportlase enda jaoks oli kogu protsess erakordselt valulik, ega hakkaks poodu majas suure õhinaga nöörist rääkima. Vaene Veerpalu on teinud targa otsuse ja läinud maailmakära eest pakku kaugesse Kasahstani, et oodata, kuni kired vaibuvad, aga näed, entusiastlikud pöidlahoidjad ei jäta teda kuidagi rahule!
Et loodus tühja kohta ei salli, pakun asemele mõningaid teisi kauneid hetki „Eesti spordist”. Juba ainuüksi viimase paari kuu jooksul on neid olnud nii palju. Kõigepealt üks hetk, mis on väga-väga valus: hetk, mil sai teatavaks, et Erika Salumäe müüb oma kullad. Kas me tõesti jääme neist ilma? Siis triumfihetk: väsinud, kuid võidukas Neinar Seli saabub Londonist, käes kilekott. Üks medal on päästetud! Järgnevad pingelised ootushetked: kelle käes on teine kuldmedal? Ja taas õnnest tiine silmapilk, kui saab teatavaks, et teise medali on ostnud Rein Kilk, kes pole kade mees ja lubab noortel sportlastel seda tulevikus koguni lakkuda!
Või siis teised hetked: kõigepealt masendushetk pärast seda, kui ETV teatas, et tal pole raha jalgpalli MM-i ülekandmiseks. Uue lootuse süüdanud hetk: Andrus Ansip on jalgpallisõprade poolel. Ja siis taas rõõmuhetk, kui rahvusringhäälingule lubatakse lisaraha. Ning intellektuaalselt huvitav hetk, kui Priit Pullerits astus vastu vutimaailma diktaadile ning soovitas, et ehkki terve turniiri ülekandeõigused on ostetud, tuleks meil selg sirgu lüüa ja enamik mänge kiusu pärast ikkagi näitamata jätta. Et anda ninanips suurkorporatsioonidele ja säästa televaatajat sponsorreklaamist.
