Foto: Priit Simson

Ka Gorbatšov tekitas omal ajal suurt elevust, täpselt nagu Franciscus praegu. Enne teda olid ju riiki juhtinud tuimad tümikad, keda rahvas nägi üksnes mausoleumil kätt lehvitamas või kongresside kõnepuldis arusaamatut loba ajamas. Nüüd korraga tuli peasekretär rahva hulka, vestles nendega ja rääkis täitsa arukat juttu. Oli inimene! See hämmastas, andis lootust ja tegi rõõmu.

Meenutame ka, et Gorbatšovgi käis omal ajal Eestis ja võrreldes tollaste Eesti esikommunistidega tundus ta lausa liberaalsuse kehastusena. Mäletan, kuidas pahandati, et näed, Moskvas on perestroika täies hoos, aga meid juhib ikka veel mingi tagurlik Karl Vaino. Täpselt samamoodi üritatakse praegu tuua paavsti eeskujuks kodumaistele kirikuisadele, kes esindavad pigem konservatiivseid väärtusi, samal ajal kui paavst lööb maailmas laineid oma leplikkusega geide ja aborti teinud naiste vastu.

Sarnast on kommunistide ja usutegelaste vahel veelgi. Ikka kuuled kedagi lepitavalt lausumas: ega ma kirikus muidugi ei käi, aga tuleb tunnistada, et kirikuõpetajate hulgas on ka väga sümpaatseid inimesi. Täpselt sedasama räägiti omal ajal tippkommunistide kohta. Räägiti, et nii mõnigi neist on sisimas täiesti mõistlik ja tore mees – näiteks Arnold Rüütel või Arnold Green. Ja kindlasti see nii oligi, mis aga ei takistanud neid Karl Vainoga ühe laua taga istumast või Moskvas Brežnevile plaksutamast. Sama lugu on ka vaimulikega. Olgu nad eraelus millised tahes, ikkagi jäävad nad süsteemi osaks.

Ainujumalasse (või ka ainuparteisse) uskumine eeldab käske ja keelde ning dogmasid. Kui need kaotada, ei jäägi midagi järele.

Mis Gorbatšovi üritusest sai, teame me kõik. Kui ikka üritada nõukogude võimu aina inimnäolisemaks muuta, siis viimaks lakkab see võim olemast. Kas sama juhtub ka ristiusuga – et kaob kirik ja jääb inimene –, on muidugi kahtlane, aga tore oleks! On monstrumeid, mida pole võimalik reformida, neid saab üksnes laiali lammutada.

Täielik vabadus ja tolerantsus on võimalikud ikkagi ainult väljaspool ametlikku religiooni. Ainujumalasse (või ka ainuparteisse) uskumine eeldab käske ja keelde ning dogmasid. Kui need kaotada, ei jäägi midagi järele. Sellepärast võideldi raevukalt Gorbatšovi vastu ja võideldakse Franciscuse vastu. Seda teevad nende endi alamad. Dostojevski „Vendades Karamazovites” tahab Suurinkvisiitor hukata Kristust ennast, kuna tolle lihtsameelne isetegevus ohustab hoolikalt üles ehitatud raudset aparaati.

Gorbatšov ise ei soovinud Nõukogude Liidu hukku ja kindlasti ei soovi ka Franciscus kiriku kui institutsiooni likvideerimist. Eks näis, millega tema üritus lõppeb. Kõige tõenäolisemalt muidugi konklaaviga, kust väljub võitjana uus, süsteemile ustavam paavst.