Andrus Kivirähk: Paunvere pensionärid
Hommikul vara kopib keegi vihaselt Ülesoo talu uksele.
„Kes see tont seal lõhub?” karjub Toots sängist. „Teele, mine vaata, ma ei leia nii kiiresti oma karke üles.”
Teele teeb ukse lahti. Lävel seisab tigeda näoga koolivend Kiir, pikad hallid juuksed higised ja sassis. Ta trügib Teelest mööda ning tormab Tootsi juurde.
„Kas sina võtsid?”
„Mida ma võtma pidin?” imestab Toots, kes ikka veel oma karke otsib. „Mind ennast võetakse varsti ära – jah, kui sa ennist ukse taga kolistasid, siis ma arvasin, et vikatimees ongi platsis.”
„Ära plära! Mul on pensionist suur tükk puudu!” kärgib rätsep. „Kindlasti sina võtsid, kes see muu! Kas sa mu saapanööpe mäletad?”
„No need olid ju rotid…” seletab Toots. „Vahest rotid närisid su pensioni ka pisemaks.”
Kiir teeb liigutuse, nagu tahaks Tootsi lüüa, aga Teele jõuab vahele.
„Kuidas te nii rumalad olete ja seda ei tea, et töötavatel pensionäridel võetigi vähemaks,” kõneleb ta. „See on solidaarsus! Meil Joosepiga võeti ka.”
„Ei tea?” kahtleb Toots.
„Jah, võeti küll!” kinnitab Teele. „Hommikul käisin sahvris ja palju pisem oli. Eks sinuga, kulla koolivend, on sama lugu. Sa ju oled kah töötav pensionär – siiamaani õmbled pintsakuid ja pükse.”
Kiir hakkab nohisema ja läheb näost punaseks.
„Mina seda niimoodi ei jäta!” käratab ta. „Mis õigusega? Mina, vana inimene, rassin ja raban, silmanägemist netu, pool tundi ajan niiti nõela taha – ja nüüd minnakse mu pensioni kallal! See on sigadus!”
„Mõnele olevat jällegi juurde pandud,” seletab Teele.
„Kellele? Tahaks näha!”
Veidi aja pärast traavivad kolm vanainimest juba Paunvere poole. Esimene, kes neile vastu juhtub, on paks Tõnisson.
„Tõnisson, kas sinu pension tehti ka väiksemaks?”
Paks koolivend keerab kohmetult selja ja asub püksinööpe lahti harutama. Tükk aega tuustib ta oma aluspesus, lõpuks pomiseb:
„On jah palju pisem… Vaata kuradeid!”
Nüüd komberdatakse edasi juba neljakesi. Paunvere paistab. Kirikutrepil istub kiilaspäine Imelik koos küüruvajunud Kuslapiga.
„Imelik, kas sina said juurde või võeti maha?”
„Ikka maha võeti,” ohkab Imelik. „Ja Tiugult võeti nii palju, et alles ei jäänud üldse midagi! Aga tühja kah, keedame kandlest suppi ja elame veel!”
„Madis võtku!” turtsub Toots. „Kõigilt ikka maha ja maha! Ma tahaks näha seda inimest, kellele midagi juurde pandi!”
Samal hetkel kostab eemalt kriginat. Paunvere vanim inimene, 106-aastane Kristjan Lible väntab oma roostes ratastoolis meeletu kiirusega kõrtsi poole.
„Lible, kuidas sul pensioniga on?” hõikab Teele. „Kas juurde või maha?”
Endine kellamees ei vasta, aga tema ainus silm särab justkui jaaniuss. Juba ongi ta kõrtsiukse taha kadunud.
„See vana tõhk sai vist juurde,” ütleb Kiir kurjalt ja sülitab.
